Rakvere lähistel iidsetest aegadest alates asustatud Inju küla mainiti dokumentides esimest korda 1241. aastal. Sinna ehitati mõis, saksa keeles Innis. Mõis ei kuulu Eesti suurimate ja kuulsaimate hulka, kuid on koos külaelanikega vapralt ja sama nime all vastu pidanud kogu Liivimaa ja Eesti mitmekesise ajaloo jooksul. Omanikena on nimetatud Kawerid, Payküllid, Mellinid, Borged ... Mõisahärra Hermann von Krause ehitada lastud uus peahoone valmis 1894. aastal. Veerand sajan- dit hiljem Eesti mõisad riigistati ja kaunis kivist hoone koos pargiga muudeti lastekoduks.

Parkano töölisperekonnas sündis 1968. aastal tarmukalt edasipürgiv poiss Jari-Vesa, kelle üks unistus ja seejärel juba eesmärk oli saada mõisahoone omanikuks. Selle eesmärgini jõudis med-dr Isokotamäki 2011. aastal – ta ostis Inju mõisa, kui lastekodu oli sealt välja kolinud. Nii uus pere- mees kui ka Eesti Muinsuskaitseamet soovisid taastada mõisahoone algse, uusrenessanssi stiilis hiilguse.

Inju mõisast ja selle suuremahulistest, kümme aastat kestnud restaureerimise etappidest räägib ajalooliste allikate, arhitektide dokumentide ja omaniku päeviku põhjal teaduskirjanik Riitta Mäkinen. Teost täiendavad ajaloo- ja restaureerimishuviliste lugejate rõõmuks ja võib-olla ka kasuks paljud illustratsioonid.

Trükipressisoe Muinsuskaitse aastaraamat võtab kokku möödunud aasta märgilisemad muinsuskaitseteod ja olulisimad teemad. Juttu tuleb kirikutest, koolidest, vanalinna maastikest, aga ka kunstist ja arheoloogiast ning silmapaistvatest inimestest. Aastaraamatu kaanefotol on kujutatud Pärsti mõisalasteaia tualetti. Lasteaia interjööri renoveerimine valiti möödunud Muinsuskaitseameti aastapreemiate jagamisel aasta 2021 teoks.

NB! Hariduspreemia saajate hulgas on ka aasta kutseõpetaja 2021 Mikk Mänd!

„Eesti Vabariigi preemiad 2022” koondab lood meie riigi väärikaimate tunnustuste – teaduspreemiate, F. J. Wiedemanni keeleauhinna ning spordi-, kultuuri- ja hariduspreemiate – laureaatidest, nende tööst ja säravatest ning harukordsetest saavutustest.

See on raamat meie rahva kõige teravamatest tippudest. Neist, kes on saanud suureks vaimult või näidanud erilist sportlikku sooritust. Need on sõnumid erilistest kordaminekutest, mille taga on kombinatsioon professionaalsest võimekusest, sisemisest põlemisest ja raamidest välja murdmisest, aga ka vaimustus ning kompromissitu pühendumine oma eri- või tegevusalale.

Kogumik peegeldab saavutusi ja tegusid, mis on muutnud meie kõigi elu Eestimaal sisukamaks ja ilusamaks. Selle läbivat mõtet iseloomustavad peaminister Kaja Kallase sõnad elutööpreemiate üleandmisel: „Teadus ei ole kunagi lihtne. Aga tõeliselt suur teadus on selline, mida on võimalik lihtsalt ära seletada ja mis kõnetab paljusid. Tõeliselt suured spordisaavutused ja kultuurisündmused ning kaunis keelekasutus kõnetavad samuti suurt osa ühiskonnnast. Need inspireerivad ja julgustavad kaasteelisi. Need teevad Eesti tervikuna suureks.

Käsiraamat õpetajatele, koolitajatele, lapse­vanematele ja kõikidele teistele, kes soovivad veelgi efektiivsemalt teadmisi edastada.
Raamatus on kaasaegsest neuroteadusest ja kognitiivpsühholoogiast lähtuvad selgitused, mis aitavad mõista

kuidas töömälu erineva mahuga õppijad õpivad
kuidas kinnistada teavet võimalikult tõhusalt pikaajalisse mällu
kuidas motiveerida ja innustada erinevate võimete ning eelistustega õppijaid
kuidas paremini ära kasutada protseduurilist ja deklaratiivset õpisüsteemi
kuidas hoiduda kohustuste edasilükkamisest
kuidas korraldada tööd ühesõppe gruppides
kuidas kasutada võimalikult efektiivselt veebiõpet
kuidas suunata noori arenema ennastjuhtivateks õppijateks

Iseloom on inimese vaimne selgroog ja seda tuleb kasvatada läbi kogu elu. Uued avastused aju-uuringutes ja psühholoogias aitavad paremini mõista iseloomu kujunemise mehhanisme. Igaüks on just see, kelleks ta enese on teinud.

Karakter on organismi sisemine ühtsus. Bioloogilise karakteri moodustavad sünnipärased instinktid, impulsid ja loomusunnid. Sünnipärane, bioloogiline pool on aga vaid üks osa inimese terviklikust loomusest. Sünnipäraste seadumuste kogumist kujuneb suunamisel mina-pilt ja enesehinnang ning selginevad väärtused ja tegevusmudelid. Iseloomu põhiomadused on kasvatuse ja ümbruse poolt kujundatavad. Iseloom on inimese vaimne selgroog. Inimese subjektiivne vaim väljendub tema mõistuses ja kõlbluses, objektiivne vaim aga kultuuriloomingus. Inimese vaimset maailm pole meile sünnipäraselt kaasa antud ja selle hankimiseks me siia ilma sünnimegi, kirjutas Uku Masing. Mõistust kui spetsiifiliselt inimlikku on ülistatud läbi kogu uusaja. Inimene on inimene ainult mõtleva olendina. Lapse arengu juhtimine selles valdkonnas on läbi aegade olnud kooli ülesanne. Hoopis keerulisem on arengu juhtimine kõlbluse, ilu ja headuse valdkonnas. See on teadusele väga raskesti (kui üldse) haaratav ja nii jäävadki selle „teadusevälised probleemid“ ka meie igapäevaelus sageli tagaplaanile..

Laiemas plaanis võime rääkida kolmest suurest arengualast: kehaline ehk psühhomotoorne areng, tunnetuslik ehk kognitiivne areng ja enesetunnetuslik ehk emotsionaal-hinnanguline areng.

Keskmine inimelu on absurdselt ja vihaleajavalt lühike. Kui eeldada, et elad kaheksakümneseks, on sul veidi üle nelja tuhande elunädala.

Kõik teavad, et aega on liiga vähe. Meie kinnismõtteks on üha rohkem ära teha, oma töö- ja eraelu paremini tasakaalu saada, keskenduda kõige olulisemale; meile antakse pidevalt nõu, kuidas saada produktiivsemaks ja efektiivsemaks. Kuid sellised tehnikad sageli vaid halvendavad olukorda, pannes meid veel ärevamalt kiirustama, ja alati tundub, et nii paljud tähtsad asjad elus on ikka saavutamata. Harva märkame, et meie ajahädade taga on suurim ajakasutusprobleem üleüldse: kuidas kõige paremini kasutada seda nelja tuhandet nädalat, mis meile on antud.

Toetudes nii muistsete kui nüüdisaegsete filosoofide, psühholoogide ja vaimsete õpetajate tarkustele, on Oliver Burkeman valmis saanud huvitava, humoorika, praktilise ja väga sügavmõttelise raamatu aja ja selle kasutamise kohta. Eitades meie ajastu asjatut püüdlust „kõik tehtud saada“, tutvustab see raamat lugejatele vahendeid, mille abil luua tähenduslik elu, tunnistades samas meile antud aja lõplikkust. Saab selgeks, et paljud viisid, kuidas me seni oleme ajast mõelnud, pole vältimatud ja üldkehtivad tõed, vaid pigem kahjulikud valikud, mida oleme indiviidi ja ühiskonna tasandil teinud. Ent leidub muid ja paremaidki võimalusi.

1561. aasta 6. juunil, kui Tallinna raad ja kodanikkond kuningas Erik XIV-le ja Rootsi kroonile truudust vandusid, pöörati vana hansalinna ajaloos uus lehekülg. Tallinlased olid täis lootust, et uus käskija, kes võttis nad oma kaitse alla, aitab taastada Vene-Liivimaa sõja tõttu peatunud majandustegevuse ja linna monopoolse seisundi Soome lahe kaubanduses Venemaaga. Nagu järgnevad aastad näitasid, nii päris ei läinud. Vastupidi, Rootsi riik hakkas Tallinnalt peagi nõudma majanduslikku ja sõjalist abi laenude, tollide ning sõjamaksudena. Tallinlastel tuli lahinguväljale saata palgasõdureid ja majutada linnas viibivaid Rootsi sõdureid. Et linn kuuletuks, rakendati piitsa ja prääniku poliitikat – ühelt poolt meelitati tallinlasi nende ajalooliste privileegide jätkuva kehtimisega ja lubati astuda samme hansaaegse majanduselu taastamiseks, teiselt poolt ähvardati tõrges linn muuta kivihunnikuks, kus veel vaid kalurid elavad. Selles raamatus vaadeldakse, kuidas Tallinn 16. sajandi teisel poolel ja 17. sajandi esimesel kolmandikul toimis kiirelt areneva Rootsi rahvusriigi koosseisus.

Selle raamatu lehekülgedelt õhkub meelekindlust, rõõmsameelsust ja armastust.
Ristteedel eksinu leiab siit oma hingele abi.

Teadjamees, ravitseja ja filosoof Gunnar Aarma (1916–2001) oli Eesti tuntud tekstiilivabrikandi August Abrami ja lauljanna Liisi Abrami (Aarma) poeg ja Westholmi Gümnaasiumi kasvandik.

Koguteosest leiab lugeja Gunnar Aarma loomingulise pärandi selle osa, mis on seni olnud varjul vaid erakogus või mida on korjanud ja säilitanud Eesti Kirjandusmuuseumi teadurid ning Rahvusarhiiv.

Aarma mõttevaramu kõrval on raamatus ka Gunnari abikaasa Heljo (1915–2009) mälestused, mis ilmuvad esmakordselt, nagu ka Jaak Lõhmuse pikk eluloointervjuu Gunnar Aarmaga. Esmakordselt on avaldatud ka Aarmate perekonna kirjavahetus ajast, mil nii Gunnari kui ka tema venna Sulho (1912–1987) perekonnad olid aastatel 1941–1957 sundasumisel Venemaal (Gunnar vahepeal ka vangilaagris Siberis). Mõlemad perekonnad vahistati Nõukogude repressiivorganite (NKVD) poolt 14. juunil 1941 ning küüditati Venemaale, Kirovi oblastisse.

Perekonnalugu selles raamatus on lahutamatult seotud Eesti ajaloo ja eestlaste saatuse looga. Aarmate perekonna kirjavahetuses aastatel 1943–1955 räägitakse omavahel justkui igapäevastest asjadest. Ometi kiirgub neist kirjadest vaprust ja väärikust – Venemaa kolkaelu viletsused ja hädad jäid alla Aarmate pere sihikindlusele rajada isegi seal endale kodu. Perekonna omavaheline kirjavahetus ajal, mil Gunnar oli vangilaagris Siberis, on väga liigutav.

Raamatu koostamisel on kasutatud Gunnari ja Heljo poja August Aarma erakogu, Kirjandusmuuseumi ja Rahvusarhiivi kogusid. Ilmuvad paljud seni avaldamata unikaalsed fotod ja dokumendid. Kaks maakaarti köite sisekaantel on kõnekad – esimesel ajaloo ilu, teisel ajaloo traagika.

Gunnar Aarma: Kindlasti aitab kõiki inimesi positiivne ellusuhtumine.

Kallista oma partnerit, kui ta sul on olemas, iga tund. Ja kui teda ei ole, siis muretse ta endale. Kas või koera või kassi näol. Anna talle oma armastust edasi.

2016. aastal on eelkõige idamaa tarkuste vahendajana tuntud teadjamees Gunnar Aarma 100. sünniaastapäev. Suurem osa tema teadmistest on olnud suunatud inimestele, kes ei ole õnnelikud. Need on talletatud 14 raamatusse, 148 artiklisse temalt ja temast ning 19 intervjuusse. Enamik raamatutest on läbi müüdud, artiklid laiali paljudes ajalehtedes ja ajakirjades.

Kirjastus Pegasus alustab Gunnar Aarma elutarkuste väljaandmist traktaatidest „Mõtlemine”, „Hingamine” ja „Toitumine”. Raamatus on avaldatud ka Gunnar Aarma kireva eluloo kirjeldus.
Guru teatas Gunnar Aarmale 1938. aastal pärast vastavaid katseid, et tema selle elu põhiülesanne on küsimustele vastamine. Pidades kogu aeg silmas selle elu peaülesannet, hoiduski Aarma misjonitööst, pidades seda üheks kõige halvemaks tegevuseks üldse. Kodustel kohtumistel oli juhuseid, kus küllatulnud ei ole osanud midagi küsida ja, oodates peremehe juttu, viisid olukorra selleni, et viimane neid tulemise eest viisakalt tänas ja selliselt kokkusaamise lõpetas.
„Mu guru veenis mind, et inimene on kõikvõimas ja esijoones tuleb seda kõikvõimsust kasutada, et õnnelikuks saada,” on öelnud Gunnar Aarma. „Selleks, et olla õnnelik, peab inimene õigesti mõtlema, õigesti hingama, õigesti toituma ja küllaldaselt liikuma. Kui nüüd hinnata nende tegurite tähtsust proportsioonis, on tulemus ligikaudselt selline: õige mõtlemine – 70%, õige hingamine – 10%, õige toitumine – 10% ja küllaldane liikumine – 10%.

Võib julgesti öelda, kui inimene seab oma mõtlemise korda või tänapäevaselt öeldes suudab muuta ennast stressivabaks, siis ta tõenäoliselt saab oma hädadest lahti.”

Top10 on taskuformaadis raamat sarjast Silmaringi reisijuht, mis annab nõu, kuidas leida, osta, maitsta, näha sihtkoha kümmet kõige tähtsamat asja ning kuidas valmistada oma reis ette nii, et reisil olles aega võimalikult sihipäraselt kasutada. Igas Top10 raamatus on täpsed ja detailsed kaardid ning värvifotod ja arvukalt edetabeleid. Nõnda võib olla kindel, et ükski tähtis vaatamisväärsus või meelelahutus ei jää märkamata. Käepärases raamatus on välja toodud 10 tähtsamat muuseumi ja galeriid, 10 tähtsamat kirikut, mošeed või templit, 10 paremat restorani, baari ja klubi, 10 väljapaistvamat ajaloolist või moodsat ehitist, 10 paremat hotelli igas hinnaklassis, 10 lustakamat kohta lastele, 10 ostupaika, 10 põnevamat jalutuskäiku, kaunimat aeda ja parki, 10 kasulikku nõuannet. Pole tähtis, kas reisite esimeses klassis või säästlikult, Silmaringi reisijuhi Top10 annab ülevaate kõigest, mida sihtkohal pakkuda.

DK Silmaringi reisijuht on saanud uue välimuse, aga sisult on see ikka seesama usaldusväärne kaaslane, kes pakub igale rännumehele põnevaid reisisihte, detailseid kaarte, uusi ideid, täpseid aadresse ja kõige uuemat külastusteavet. Kõik selleks, et Sinu välisreis oleks võimalikult sujuv ja elamusterohke.

Malta oma säravsinise mere ja rikkalike ajalooliste huviväärsustega on põnev reisisiht, kus on palju teha ja vaadata.

Reisijuhi lehekülgedelt leiad rohkesti inspiratsiooni: esikümne nimekirjad aitavad kavandada ideaalset reisi igale huvilisele.
Enam pole vaja läbi kammida läbi sadu internetilehekülgi. Kõik, mida vajad, on siin: asjatundlikud nõuanded, selged kaardid ja praktiline teave.
Vali, mis Sind rohkem huvitab ja lisa sihtkohad oma reisiplaani: siin leidub kõike igale maitsele.
Lisaks olulistele vaatamisväärsustega saad häid näpunäiteid kohaliku kultuuri ja köögiga tutvumiseks

„Eumeniidid” on kui meie aja „Odüsseia”, mis rullub lahti läbi Teise maailmasõja. Raamatu lõputuna näivatel lehekülgedel vilksatab rohkem kui kaks tuhat reaalset ja veidi vähem reaalset isikut Hitlerist Eichmannini, Goebbelsist Göringini. Peategelase ebatavaline saatus viib ta Babi Jari massihukkamiste tunnistajaks, mägijuutide küladesse Kaukaasias, Stalingradi alla, Pariisi tolle aja juhtivate intellektuaalide seltskonda ning otse põrgusse Poola ja Saksamaa koonduslaagrites.

Kuid ometi ei ole ajaloolise tõe tuvastamine selle romaani peamine eesmärk. Sõdu ja konflikte käsitletakse ilukirjanduslikes tekstides enamasti ohvri vaatepunktist. Littell aga kujutab end SS-Obersturmbannführer Max Aue teadvusse. Oma intervjuudes tsiteerib autor tihti neid Georges Bataille sõnu: „Me ei ole ainult timukate võimalikud ohvrid: timukad on meiega sarnased inimesed. Me peame endalt küsima: kas meie olemuses on midagi, mis seesuguse õuduse võimatuks muudaks? Ja me oleme sunnitud vastama: ei, tõepoolest mitte midagi.”

Prantsuse-Ameerika kirjanik JONATHAN LITTELL on sündinud 1967. aastal. „Eumeniidid” pälvis 2006. aastal kaks Prantsusmaa kõige tähtsamat kirjandusauhinda – Goncourti ja Prantsuse Akadeemia preemia. Raamatut on tõlgitud pea kolmekümnesse keelde ning huvi selle vastu näib pigem kasvavat kui kahanevat.

„Jonathan Littell paneb mõtlema inimeseks olemise võimaluste ja võimatuse üle maailmas, kust sõda ja barbaarsus endiselt kuhugi kadunud ei ole. Kuidas saadakse koletiseks? Näib, et väga lihtsalt. Aga miks? Ja miks just mõni tundlik loomus kurja ahvatlusele nii kergesti järele annab? Teine maailmasõda tundus ammugi olevat ajaloo riiulile tolmuma pandud juhtum. Tuleb aga välja, et ta pole seda mitte.” – Tõnu Õnnepalu

„Uus „Sõda ja rahu”” – Le Nouvel Observateur

„Kaasaegse kirjanduse monument” – Le Figaro

Gabriel García Márquez jutustab romaanis „Armastus koolera ajal” loo poole sajandi pikkusest vastamata armastusest. Ja isegi kui tundub, et armastust ennast õieti ei mainitagi, on ta romaanis ometi kogu aeg tajutav tuhandel eri moel: kord rõõmus, kord kurb, vahel õnnetoov ning ikka ja jälle üllatav.

Fermina Daza ja Florentino Ariza kuuskümmend aastat kestev armastuslugu Kariibi rannikulinnas võiks mõjuda üsna tavapärase melodraamana. Seda enam, et García Márquez kasutab siin lausa mõnuga traditsiooniliste seebiooperite kõige klassikalisemaid võtteid ja nippe. Seebiooperiks on „Armastust koolera ajal” nimetanud ka kirjanik ise, pidades seda samal ajal oma parimaks romaaniks ja ühtlasi teoseks, mille kirjutamine oli talle kõige raskem.

Kuid seesama aeg oma kordumatuses ja üha uutes järgnevustes moodustab koos troopilise keskkonna ja kirjaniku loodud tegelastega täiesti omamoodi fluidumi, mida meister omatahtsi voolib nagu savi, lastes fantaasial piiramatult lennata. Jutustus suubub müütide ja legendide voogu nagu oja rahulikult voolavasse jõevette ning troopika mahladest, lõhnadest ja maitsetest sünnib lummav lugu.

„Gabrieli vari annab meile valgust. Olles klassik, on ta endiselt meiega ja kuulub meile kõigile.” – Colombia kirjanik ja esseist Darío Jaramillo

„Siin jõuab García Márquez tasemele, mis lubab tal olla ühtaegu klassikaline ja kõnekeelne, ebamäärane ja kirgas; kirjanik ülistab ja neab, naerab ja nutab, räägib ja laulab ning vahel tõuseb lausa lendu – just nii nagu tal hetkel tarvis on.” – Thomas Pynchon, The New York Times

Sõjakeerises leidis ta armastuse, pilkases pimeduses julguse, tragöödia keskel lootuse. Mida leiad tema loost sina?

Nuri on mesinik, tema naine Afra on kunstnik. Paar elab õnnelikult kaunis Süüria linnas Aleppos, kuni alanud kodusõda nad riigist põgenema sunnib. Afra silmad näevad õudusi, mis jätavad naise pimedaks, kuid ees ootab ohtlik teekond: neil tuleb jõuda Türgi ja Kreeka kaudu Suurbritanniasse. Aga ka seal on nende tulevik kõike muud kui kindel.

Rännates läbi katkise maailma, peavad Afra ja Nuri lisaks isiklikule kaotusvalule seisma silmitsi ohtudega, mis heidutaksid ka söakaimat hinge. Ent nende suurim proovikivi on see, kuidas leida kõigist välistest katsumustest hoolimata tagasitee teineteise juurde.

„Aleppo linna mesinik“ on liigutav, kaasahaarav ja meisterlikult kirjutatud lugu inimvaimu võitmatusest.

Autor CHRISTY LEFTERI (1980) sündis Londonis Küproselt pärit pagulasperes. Tal on doktorikraad loovkirjutamises, mida ta õpetab Londonis Bruneli ülikoolis. Tema debüütteos „Aleppo linna mesinik“ sündis lugudest, mida ta kuulis Ateenas vabatahtlikuna UNICEFi toel tegutsevas pagulaskeskuses töötades. Raamatut on kogu maailmas müüdud üle miljoni eksemplari, 2020. a pälvis see USAs välja antava Aspen Words kirjanduspreemia ning oli rahvusvahelise kirjanduspreemia Dayton Literary Peace Prize nominent.

Selles kogumikus on kohtunik Di juhtumid, mis varem ilmunud raamatutes “Hiina kullamõrvad” ning “Kohtunik Di töötab”.

“Hiina kullamõrvad” toimub aastal 663, kui kohtunik Di otsustab Hiina pealinnast ümber asuda Penglai provintsi ringkonnakohtunikuks. Tema eelkäija sellel ametipostil, kohtunik Wang, on tapetud. Juba teel uude elukohta rünnatakse kohtunik Di saatjaskonda. Di asub lahendama mõrvalugu ning kohtub uurimise muuhulgas ärakaranud pruudi, filosoofi ja veidrate korealastega.

Kogumiku teises pooles „Kohtunik Di töötab“ on kaheksa salapärast juhtumit. Muuhulgas uurib Di kahtlast enesetappu; pandimajapidaja, luuletaja ning akrobaadi mõrvu ja puutub kokku tatari sõdalastega. Raamatu lõppu on lisatud kõigi kohtunik Di juhtumite kronoloogia.

Robert Hans van Gulik (1910-1967) oli Hollandi diplomaatiline esindaja Hiinas ja Jaapanis. Kohtunik Di Renjie oli reaalne isik, üks Tangi dünastia tuntumaid riigimehi, kes lahendas palju keerulisi juhtumeid. Peale selle, et tegu on kriminullide klassikaga, kirjeldavad kohtunik Di juhtumid värvikalt ja huvitavalt ka Vana-Hiina eluolu.

Indrek Hargla soovitab: "Need Di lood on napid ja lakoonilised ning hästi kiire tempoga, aga ometi on neis tugev karisma ja parajalt filosoofiat. Kahju ainult, et kung fu'd üldse ei ole."