Inhaltsverzechnis:

1. Arbeitswelt des Elektronikers und der Elektronikerin in den handwerklichen und industriellen Berufen.
2. Das Gelbe Haus - Neuinstallation und Modernisierung eines Mehrfamilienhauses.
3. Hauskommunikationstechnik.
4. Anlagen zur regenerativen Energieversorgung.
5. Steuerungs- und Regelungstechnik.
6. Technik, Wartung und Reparatur elektrischer Hausgeräte.

Inhaltsverzeichnis:

1. Grundlagen der Elektrotechnik
2. Elektrische Installationen
3. Steuerungstechnik
4. Informationstechnik
5. Elektroenergieversorgung
6. Elektronik
7. Speicherprogrammierbare Steuerungen
8. Antriebstechnik
9. Kommunikationstechnik
10. Haustechnik
11. Automatisierungstechnik
12. Betrieb und Umfeld

Inhaltsverzeichnis:

1. Hausinstallation
2. Gebäudesystemtechnik
3. Hauskommunikation
4. Alarm- und Überwachungsanlagen
5. Empfangsverteilanlagen
6. Schützensteuerungen
7. Automatisieren mit SPS
8. Drehstrommotoren schalten
9. Motoren am Einphasen-Wechselstromnetz
10. Gewerbliche Anlagen
11. Geräteservice
12. Solarstromanlagen

Inhalt:

1. Gesetze, Verordnungen, Vorschriften und Richtlinien.
2. Begriffe.
3. Schutz gegen Berührung, Fremdkörper und Wasser (IP-Code) sowie gegen mechanische beanspruchung (IK-Code).
4. Schutzklassen der Betriebsmittel.
5. Schutz gegen elektrischen Schlag.
6. Stromversorgung.
7. Schaltanlagen und Verteiler.
8. Leitungen und Kabel.
9. Verbraucheranlage und Verteilungsnetz.
10. Schutz gegen elektromagnetische Störungen.
11. Elektrische Betriebs- und Verbrauchsmittel.
12. Einrichtungen für Sicherheitszwecke.
13. Vorbeugender Brandschutz.
14. Bereiche, räume und Anlagen besonderer Art oder Nutzung.
15. Prüfungen von Anlagen und Verbrauchsmitteln.
16. Betrieb elektrischer Anlagen.
17. Blitzschutz und überspannungsschutz.
18. Fernmelde- und Informationstechnik.

Uus RIL 107-2022 sisaldab hüdroisolatsiooni toimimise, lahenduste ja paigaldamisega seotud soovitusi ning toodetelt ja materjalidelt oodatavaid omadusi. Väljaanne vahetab välja eelmise versiooni – 2015. aastal ilmunud RIL 107-2012 Ehitiste vee- ja niiskuskaitse juhendi. Niiskusturvalisuse teema on üha aktuaalsem ning eeldab kõigi ehitusprojekti osalistelt hästi korraldatud koostööd niiskusturvalisusega seotud protsesside haldamisel – alates targast tellijast (niiskustehniliste aspektidega arvestamisel juba lähteülesandes) ning lõpetades kinnisvara korrashoiuks vajalike protsesside korraldusega.
Kliimamuutuse tõttu on muutunud ka tarindite niiskustehniline toimivus – suurenenud ja pidevalt kasvav niiskuskoormus, soojustuse lisamise tõttu muutunud olukord hoone piirdetarindites ning ehitus- ja kinnisvarasektorit vaevavad niiskusprobleemid.
Uue juhendi eesmärk on parandada tarindite niiskustehnilise toimivuse kvaliteeti ning tagada, et remondi- ja uusehitustöödeks kavandatakse, projekteeritakse ja rakendatakse selliseid ehitusviise, mis konstruktsioone kahjustavaid ja ruumide kasutajate tervist ohustavaid niiskuse ja hallituse probleeme ei tekita.
Tõlke tehnilise toimetuse tegid ning täiendavaid selgitusi lisasid Simo Ilomets ja Erki Soekov Tallinna Tehnikaülikoolist. Seetõttu sai eestikeelne väljaanne originaalist mahukam, kuid ehk on lisainfo kasutajatele abiks niiskusturvalisusega seotud teemade paremaks käsitluseks erinevatel ehitusprojekti etappidel.

Peamised käsitletud teemad:

• Projekteerimise ja ehitamise üldnõuded
• Niiskustehnilised nõuded ja kaitse niiskuskoormuse eest
• Pinnasega kokku puutuvad tarindid
• Välisseinad, katused ja terrassid
• Hoonesisene hüdroisolatsioon
• Tarindite ja ruumide remont
• Terminid
• Ülevaatus ja korrashoid
• Lisamaterjalid niiskusturvalisusega seotud protsesside korraldamiseks

Kord aastas ilmuva muinsuskaitse aastaraamatu lehekülgedelt leiab tänavu nii uuele elule äratatud arhitektuuripärleid kui ka põnevaid kunsti- ja arheoloogialeide. Lisaks on trükisesse jõudnud möödunud aastal rohkelt kõneainet pakkunud teemadest tõukunud artiklid - diskussioon Tartu toomkiriku varemete kasutamisest ning ülevaade Eesti ideoloogiliste monumentide ajaloost.

Arhitektuuri rubriigi avalugu ja trükise kaas on tänavu pühendatud Niguliste muuseumi arendustöödele. Arhitektuuri peatükist leiab aga ka Margit Aule artikli muinasjutuliselt õnneliku lõpuga Poska 41 restaureerimisest Tallinnas, Andres Uusi ja Piret Uusi artikli kahest hukule määratud maja uueks saamisest Viljandis ning Artur Ümara ja Leele Välja loo Rotermanni kvartalist kui tööstuspiirkonna ümbermõtestamise katseklassist.

Arheoloogia rubriigist leiab Mihkel Tammeti, Ragnar Nurki ja Priit Lätti artikli Lootsi tänava keskaegsest laevavrakist, aga ka Nele Kangerti, Liivi Varuli ja Anu Lillaku loo sellest, mida teha tundmatu päritoluga luustiku leidmisel - kas kutsuda politsei või muinsuskaitse.

Kunsti rubriigist saab muuhulgas lugeda Muinsuskaitseameti aastaauhindadel hästi restaureeritud kunstipärandi auhinna pälvinud Kaarel Kurismaa “Tallinna trammi-objekti” restaureerimisest Lilian Hiobi sulest. Muinsuskaitseameti elutööpreemia pälvinud Juhan Maistega tegi aastaraamatusse intervjuu trükise toimetaja Leele Välja.

Aktuaalseid teemasid jagub tänavuses aastaraamatus kõikidesse rubriikidesse: monumentide diskussiooni tuules kirjutab Oliver Orro tänavuses aastaraamatus Eesti ideoloogilistest monumentidest ja nendega seotud ikonoklastilistest praktikatest 19.-20. sajandil, kultuuripärandist ja energiatõhususest arutleb Anni Martin.

Lisaks saab trükisest veel lugeda militaarajaloopärandist, Eesti professionaalse muinsuskaitse alguses 100 aastat tagasi, Toomgildi barokist, Imastu mõisa laemaalingutest, Lihula tervisekeskusest, Tartu Ülikooli Lossi tänava õppehoonest ja mitmetest teistest objektidest ja teemadest.

Raamatu fookus on Eesti teatriarhitektuur ning peatähelepanu on hoonetel, mis on spetsiaalselt teatriteks projekteeritud. Selle kõrval vaadeldakse ka tähtsamaid teatriks kohandatud maju, alustades talu ja teatri sümbioosist ärkamisajal ning lõpetades hoonetega, mis (peamiselt pärast teist maailmasõda) püsivaks teatritegevuseks kasutatud on (Aadli palee nukuteatriks, keskaegne kaupmeheelamu linnateatriks, kino Gloria Palace Vene teatriks jmt).

Teatri ehitamine on alati sündmus, mis algab juba hoone koha valikust linnaruumis. Maja määrab suurel määral teatri identiteedi, annab tehnilised võimalused lavastusteks, publikuruumid omakorda mõjutavad külastajat, suunavad ja häälestavad teda. „Teater kujutab endast kahte ruumi kahe sissepääsuga, üks publiku, teine näitlejate jaoks. Seal on kaks maailma. Pimeduses istuvad inimesed kiikavad teise maailma. See on illusioon. Selleks nad teatrisse tulevadki.“ Nii on öelnud Peter Brook.

Raamatus uuritakse, kuidas Eestis neid kaht teatrimaailma eri aegadel ühendatud on, milline on teatrimajade koht Eesti arhitektuuriajaloos ja kultuuriloos.

Mida vanem on teatrimaja, seda pikem on lugu, mis tema ruumide kaudu ajaloos edasi kandub. Erinevalt etendustest, mis elavad edasi vaid mälestustes.

Karin Hallas-Murula

"Eesti kutsekooli nägu" on Kalle Toomi fotoprojekt kutsekoolijuhtide mustvalgetest portreedest, mis on pildistatud nende juhitavates koolides.
Kalle Toom juhib alates 2014. a Räpina Aianduskooli.

„Kas Eesti PISA on viltu?“ võtab kokku autorite enam kui 10 aastat kestnud haridusuuringud ja on teetähiseks viimaste kümnendite Eesti PISA testide põhisele haridusedule. Põhjalikele andmetele toetudes tuuakse lugejate enne võrdlev ülevaade kohaliku hariduse võlu- ja valupunktidest nii alushariduse ehk lasteaedade kui ka põhi-, kesk-, kutse- ja kõrghariduse tasanditel. Raamatu teravik on suunatud poliitikasoovitustele, millest mitmed on hariduspoliitika kujundamise või elluviimisega seotud, aga mitte ainult. Lisaks pakub raamat sissevaadet nii õpetajatele, õppejõududele kui ka vanematele ning otsib vastust küsimusele, mis teeks Eesti koolisüsteemi paremaks. Muidugi juba see tõdemus, mida pidada heaks või paremaks koolisüsteemiks, on ise tähendustest, eri distsipliinide ütlustest ja maailmavaadetest tulvil.

"Juba raamatu pealkiri on intrigeeriv, viidates sellele, nagu peaks Eesti PISA-ga midagi viltu olema. Nagu autorid märgivad, saab seda käsitleda nii lühikeses kui ka pikas vaates, kusjuures raamatus on kasutatud mõlemat lähenemist. Raamat annab põhjaliku ülevaate PISA andmete analüüside tulemustest, kusjuures haridust on siin käsitletud kui erinevat tüüpi poliitikat. Mulle kui haridussotsioloogile olid eriti huvitavad osad, mis käsitlesid sotsiaalset võrdsust ja õiglust hariduses, samuti nn vene kooli probleemi. Autorite panus on muljetavaldav. See raamat peaks kujunema kohustuslikuks kirjanduseks nii haridusametnikele kui ka poliitikutele.“
Ellu Saar
Eesti sotsioloog ja akadeemik
Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi professor

„Teist sellist raamatut eesti keeles ei ole. Värske, ambitsioonikas, tõenduspõhine. Tarvilik lugemine igaühele, kes tahab mõista, kuidas haridus määrab tänapäeva ühiskondade edu (või ka ebaedu).“
Anu Toots
Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika teenekas professor

Käesolev raamat on suunatud Eestis ja välismaal elavatele lapsevanematele, kes soovivad oma last mitmekeelseks kasvatada, aga ka vanavanematele, (lasteaia)õpetajatele või teistele huvilistele, kes otsivad teavet mitmekeelsuse kohta.
Raamatus käsitletakse mitmekeelsust eri nurkade alt. Juttu tuleb nii sellest, kuidas mitmekeelsus võimalik on, kui ka sellest, mida teha kõneraskuste või -hilistuse korral. Käsitletakse paljude vanemate lugusid mitmekeelsete laste kasvatamisest, samuti saavad sõna täiskasvanud, kes on mitmekeelsena üles kasvanud. Lisaks tuleb jutuks mitmekeelsus koolieelses lasteasutuses ja koolis. Viimaks käsitletakse seda, kuidas hoida eesti keelt alal välismaal elades.
Raamatu eesmärgiks on pakkuda informatsiooni nii teoreetilisest kui ka praktilisest seisukohast, olles üles ehitatud erialasele kirjandusele ning 60 vestlusele teadlaste, ekspertide, lasteaia- ja kooliõpetajate, lapsevanemate ja mitmekeelsete täiskasvanutega.

Oluline on mõista, et mitmekeelsusele pole vaid üht ja õiget lähenemist ning eelkõige on tähtis leida sobiv lahendus just teie pere jaoks. Raamat proovib kõiki aidata ja toetada!

Merle van Someren (snd 1991) lõpetas 2013. aastal Tartu Ülikooli eesti keele ja kirjanduse erialal, magistri- ja seejärel arstiteaduse õpingud viisid ta Hollandisse Groningeni ülikooli. Hetkel töötab ta Groningeni linnas psühhiaatria arst-residendina, suunaks laste ja noorukite psühhiaatria. Koos kanadalasest abikaasaga kasvatavad nad oma peaaegu 4-aastast tütart, kes kasvab üles eesti, inglise ja hollandi keelt kõnelevas keskkonnas.

Ehkki paanikahoogude all kannatab väga suur hulk inimesi, võib teile tunduda, et olete oma murega üksi. See on aga tõest kaugel. Kui teil esineb kroonilisi paanikahooge, foobiaid või ärevust või kui soovite aidata oma lähedast, võite sellest raamatust leida abi ja tuge. Vastupidiselt levinud arvamusele on paanikahood ravitavad ning neist on võimalik vabaneda – enamasti ilma ravimite abita. Tihti kipuvad käsiraamatud olema liiga akadeemilise sõnakasutusega ja keskenduvad probleemi teoreetilisele tasandile, selle asemel et pakkuda praktilisi näpunäiteid ja õpetada konkreetse seisundiga toime tulema. Dr Carbonelli käsiraamatu täiendatud väljaanne tugineb kõige uuematele ja usaldusväärsematele teaduslikele meetoditele, mida kasutatakse ärevushäirete, depressiooni ja obsessiiv-kompulsiivsete häirete ravis.

Paanikahood mängivad meie peal trikke, pannes meid hirmust või alandusest loobuma tegevustest, mis meile varem rõõmu pakkusid. Mis veel hullem, need nn paanikatrikid panevad meid toimima nii, et probleem üha süveneb, selle asemel et pöörduda paremuse poole. Raamat keskendubki sellele, kuidas taolisi paanikatrikke läbi näha. Alustatakse paanikahoogude tegeliku olemuse kirjeldamisest, et saaksite kõrvaltvaataja pilgu abil aimu oma sisemistest protsessidest. Dr Carbonell selgitab ka, miks on piinlikkustunne ja paanikahoogude varjamine problemaatiline ning kuidas saladuse hoidmise lõksust samm-sammult väljuda. Detailselt on seletatud lahti erinevad foobiad alates autosõidust klaustrofoobiani välja. Et tegu on praktilise käsiraamatuga, saadavad teid tervenemise teel mõistagi näpunäited, harjutused ja tervenemist toetavad eneserefleksiooni küsimustikud.

Madal enesehinnang võib elu raskeks muuta väga mitmel moel. See võib teha teid ärevaks ja õnnetuks, kahtlustest ning enesekriitilistest mõtetest piinatuks. See võib takistada end teiste seltsis vabalt tundmast ega lase elada elu, mida tahaksite elada. See muudab raskeks väärtustada ja hinnata ennast nii, nagu hindaksite ja väärtustaksite kedagi teist, kellest hoolite. 

Melanie Fennelli tunnustust pälvinud ja populaarne eneseabiõpik aitab teil mõista oma madalat enesehinnangut ja murda välja kannatuste, kasutu käitumise ja ennasthävitava mõtlemise nõiaringist. Kognitiivsest teraapiast pärinevaid praktilisi tehnikaid kasutades aitab käesolev raamat teil õppida enesetunnustamise kunsti ja sel viisil parandada oma minapilti.

Konkreetsemalt õpite:

Kuidas madal enesehinnang välja kujuneb ja mis seda alal hoiab.
Kuidas oma negatiivseid mõtteid ja nende taga peituvaid suhtumisi kahtluse alla seada.
Kuidas ära tunda oma tugevaid külgi ja häid omadusi ning saavutada tasakaalustatum, leebem suhtumine iseendasse.
 
Eesti keeles on varem ilmunud raamatu esimene väljaanne, siin on tegu põhjalikult ümbertöötatud uue trükiga.

See raamat ei räägi läbielamistest ja mälestustest sinu lapsepõlves, vaid aitab sul teadlikuks saada asjadest, mis ei toimunud ja mida sa ei mäleta.
Sest sellel, mis ei toimunud, võib sinu kujunemisel olla suurem mõju kui sellel, mis toimus.
„Üksindusse jäetud“ tutvustab sulle selliste mitte-toimumiste tagajärge: nähtamatut jõudu, mis mõjutab sinu elu.
Raamatut lugedes saad selgust, kas oled selle nähtamatu jõu mõju all ja kuidas sellega toime tulla.

“Väga paljud eluga edukalt toimetulevad võimekad inimesed tunnevad ennast seesmiselt rahuldamatuna ja eraldatuna.
„Kas ma peaksin olema õnnelikum?“ „Miks ma ei ole rohkem saavutanud?“ „Miks ei tundu mu elu piisavalt tähendusrikas?“
Need küsimused on sageli tekkinud selle nähtamatu jõu mõjutusel. Tihti küsivad neid küsimusi inimesed, kes usuvad, et neid on kasvatanud armastavad ja heasoovlikud vanemad, ning kes mäletavad, et nende lapsepõlv möödus suuremalt jaolt hästi. Seetõttu hakkavad nad täiskasvanueas süüdistama ennast kõiges, mis ei tundu õige. Nad ei mõista, et neid mõjutab miski, mida nad ei mäleta – nähtamatu jõud.

See nähtamatu jõud, mille üle sa praegu mõtiskled, ei ole midagi hirmuäratavat. See ei ole üleloomulik, imelik ega spirituaalne. See on hoopiski midagi igapäevast ja inimesele omast, midagi, mida ei ole kodudes ja perekondades üle kogu maailma. Samas ei taju me selle olemasolu, olulisust ega ka võimalikku mõju. Meil puudub selle kirjeldamiseks sõna. Me ei mõtle ega räägi sellest. Me ei näe seda, ainult tunneme. Ja ka siis ei tea me ikkagi, mis see täpselt on. Siinses raamatus annan ma sellele jõule lõpuks nimetuse – emotsionaalne hüljatus.”

Kõik, mida sa oled teise tüübi diabeedi ravi kohta teadnud, on vale. Tänapäeval peavad suurem osa arste, toitumisnõustajaid ja isegi diabeedispetsialiste teise tüübi diabeeti krooniliseks ja paratamatult progresseeruvaks tõveks ‒ koorem kogu eluks, millest pole lootust vabaneda. Tõde on aga hoopis vastupidine – haigus on täiesti ravitav ja sellest on võimalik täielikult vabaneda, ning seda isegi ravimite abita. „Diabeedi põhjused“ on uus, murranguline lähenemine diabeediravile, mis aidanud juba paljusid üle kogu maailma.

Doktor Fung selgitab selges ja igaühele mõistetavas keeles, miks tavapärased insuliinil või muudel veresuhkrut alandavatel ravimitel põhinevad raviviisid tegelikult teevad probleemi pigem hullemaks, kui et seda leevendavad, tekitades jätkuvat kaalutõusu ja südame-veresoonkonna haigusi. Ainuke tõhus viis teise tüübi diabeedi vastu võitlemiseks on tema sõnul õige toitumine ja vahelduvpaast – unusta ravimid!

Raamat seksist noortele meestele, kes soovivad oma keha ja seksuaalsuse kohta teavet saada. See sisaldab lihtsaid juhiseid kavaluse, flirtimise, nõusoleku ja keeldumise, nautimise ja teesklemise kohta. Lisaks uuritakse raamatus ka meheks olemisega seotud müüte ja arusaamu. Tegemist on märkimisväärse kaasaegse käsiraamatuga seksist, suhetest, soost ja võrdsusest.

INTI CHAVEZ PEREZ on kirjanik ja seksuaalkoolitaja Rootsist. Ta loobus ajakirjanikutööst, et keskenduda täiskohaga võrdõiguslikkuse, soo ja seksuaalsuse teemadele. Hariduselt on ta androloog.

Molekulaarbioloog Nicklas Brendborg viib meid reisile maakera kaugeimatest nurkadest teadusuuringute viimase sõna juurde, et selgitada kõike, mida loodusel ja teadusel on pakkuda vananemise müsteeriumi lahendamiseks.
Sajanditevanusest polaarhaist ja tagurpidi vananevast meduusist kuni meheni, kes paastus terve aasta, ja naiseni, kes muutis edukalt omaenese DNA-d – see raamat ajab iga eksperimendi, jutustuse ja müüdi jälgi, et muukida lahti surematuse saladus.

Raamatus kirjeldatud hämmastavad avastused ja füsioloogilised võimed, mis paistavad olevat lähemal maagiale kui tegelikkusele, sunnivad teid ümber hindama kõike, mida arvasite end vananemisest teadvat, ja paljastavad looduse saladused, et võiksite elada pikemalt ja paremini.

„Vananema peab, see on paratamatu. Meie teha on elamise kvaliteet ja kestvus. Kui vaid teaks, mille vahel ja kuidas valida. Nicklas Brendborg on teinud tänuväärse töö. Ta on kogunud kokku tähelepanekud ajaproovile vastu pidanud elustiilidest, värskematest teaduslikest avastustest ja tulevikku vaatavatest hüpoteesidest ning tõlkinud need arusaadavasse keelde. Ükski raamat ei pikenda elu, aga käesoleva lugemine mõjutab suhtumist iseendasse ja ümberringi toimuvasse moel, mis võib nihutada meile antud ebatavaliselt ebatõenäolise elu võimaluste piire. Seega on, mille vahel valida. Alustada võib käesoleva raamatu lugemisest.“

Kristjan Port

Kuidas me saame leida õnne ja elu mõtet tänapäeva maailmas, mis tundub olevat tulvil muresid? Tema Pühadus dalai-laama on oma elus tohutult kannatanud, kuid ometi on ta alati naeratav ja rahulolev. Kuidas ta seda suudab? Raamatus «Kunst olla õnnelik muredest vaevatud maailmas« tutvustab doktor Howard Cutler lugejatele dalai-laama filosoofiat, kuidas saavutada meelerahu ja leppida paratamatute katsumustega.

Üheskoos uurivad need kaks meest paljusid probleeme, millega praegune maailm silmitsi seisab, ja näitavad, kuidas otsida muredele leevendust ja leida oma isiklik tee õnneni. Läbi erinevate lugude, meditatsioonide ja sügavate vestluste õpetab dalai-laama ära tundma kultuurilisi mõjutusi ja mõttemalle, mis võivad meid õnnetuks teha, leppima isiklikul tasandil raskustega ning mõistma teiste kannatusi, andes ka oskuse neile kaasa tunda. Raamatusari «Kunst olla õnnelik» hõlmab seeriat raamatuid õnnelikkuse teemal, mille autorid on Tema Pühadus dalai-laama ja Howard C. Cutler, MD. Raamatutes, kus uuritakse õnne erinevaid tahke nii ida kui ka lääne seisukohast, esindab dalai-laama budistlikku ning Ameerika psühhiaater dr Cutler lääne teaduslikku vaatepunkti.

Kultuurmustikad on saanud sama populaarseks aiamarjaks kui sõstrad, tikrid, maasikad, vaarikad jne. Eesti Maaülikooli professor Kadri Karp õpetab neid kasvatama ja soovitab sorte. Juttu on ka metsamustikatest, pohladest ja jõhvikatest: kuidas neid koduaias kasvatada ja kujundada koos aiamustikatega marjapeenar või metsateemaline miniaed.

Roniroosid kohanduvad hästi, rikastavad ja mitmekesistavad aiapilti. Just roniroosidega saab väikseid aedu visuaalselt suurendada ja luua mõnusaid eraldatud kohti aiailu nautimiseks või üksi olemiseks. Ronirooside abil võib anda aiale erilise, koduse õhkkonna, mis väikese paradiisi loob. Roniroosid vajavad tähelepanu ja hoolitsust enam kui põõsasroosid. Kes on kogenud lummavaid roosiseinu, see neist enam loobuda ei suuda.

Tänapäeval on saadaval tuhandeid roosisorte. Selle väljaandega tahame teha lihtsamaks parima roniroosi leidmise. Konkurents maailmaturul on välja tõrjunud paljud vanad tuntud kaunid roosisordid, sest uue põlvkonna sordid on tervemad, külmakindlamad ja ronirooside puhul ka kiirelt taastuvad. Lisaks soovib roosiostja kogu suve jooksul romantilist õitemerd, lõhnu, värvi ja erinevaid kasvutüüpe.

Piia ja Meelis Tiigemäe on Järvamaal Rebase talus õunu kasvatanud üle kolmekümne aasta. Pikaaegsele kogemusele tuginedes annavad nad aiapidajatele näpunäiteid, kuidas õunapuid istutada, aasta ringi hooldada, tõrjuda levinumaid haigusi ja kahjureid ning soovitavad ka sorte, mida tasub koduaeda istutada.

Aed kuulub kodu juurde ja elab ning areneb koos inimeste ja ajaga. Need muutused toimuvad vahel kiiresti, vahel saame neist aimu alles aastakümnete pärast. Päris üllatav on, kuidas poole sajandi jooksul on mõned põhitõed muutunud lausa 180 kraadi. Tänapäevases aias peetakse lugu looduslähedasest maaharimisest ja liigirikkusest, kasvatatakse taimi, mida varem peeti soojalembesteks eksootideks, kasutatakse tööriistu ja tehnoloogiaid, millest varem ei osatud unistadagi.

2024. aasta Maalehe aastaraamat keskendubki neile positiivsetele muutustele, mis aitab meie aedu paremaks muuta.

Ferrari on kiiruse, kvaliteedi ja luksuse võrdkuju. Siiski ei ole palju teada mehe kohta, tänu kellele sai alguse autode ja võidusõidu impeeriumit peaaegu 70 aastat valitsenud maailma­kuulus kaubamärk. Põhjaliku uurimistöö teinud ajakirjanik Brock Yates visandab raamatus tõetruu portree mehest, kes vaatamata vastuolulisusele oli paljude iidol.

Kes oli Enzo Ferrari? Kas ta oli heatahtlik juht, kellena kujutas teda tolleaegne jumaldav aja­kirjandus? Või halastamatu despoot, kes võis viia oma töötajad ja piloodid hulluse äärele?

Enzo Ferrarit puudutavatest vähestest isiklikest doku­mentidest ja teda tundnud inimeste paljudest intervjuudest rullub lahti lugu mitmetahulisest isiksusest, kes jagas end avaliku ja eraelu vahel, oli visa, karm, mõnikord julm ja manipuleeriv, kuid samal ajal sügavalt inimlik. Selle uurimistöö tulemusel on sündinud ulatuslik ja süvitsi­minev elulugu, mis räägib lisaks meie aja ühe suurima müüdi eduloole ka selle tagamaadest ja vastuolulisusest.

Vahest ei tea kuueteistkümneaastane Johannes isegi, kas see on lõpuni läbi elamata lein surnud mentori pärast või hoopis segastest peresuhetest põhjustatud ängistus, mis ta keset palavat suve võõrasse maanurka pagendusse ajab. Siin, tühjas koolimajas, mis kunagi oli mõisahäärber, tahab ta püüda oma unistust, ainsateks seltsilisteks pliiatsid, pintslid ja raamatud, Raffael, Tizian ja Caravaggio – ning paar kentsakavõitu kohalikku vanainimest. Kusagil kaugel eemal pöörleb maailm meeletute muutuste keerises, aga Varedal seisab aeg otsekui paigal. Vähemalt niikaua, kuni ilmuvad Margit ja Andreas…

„Vareda“ on lugu mälestustest, unistustest ja armastusest. See on lugu suurest suvest ja ühe noore inimese eneseavastamisest, mis on ühekorraga vabastav ja hirmutav, joovastav ja segadusse ajav.

Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitja 2023
Betti Alveri kirjandusauhinna nominent 2023
Eduard Vilde kirjandusauhinna nominent 2024
A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia nominent 2024

2023. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse III preemia.

Laia ajaloolise diapasooniga romaan viib meid I maailmasõja aegsesse Osmanite riiki ja põhineb baltisaksa päritolu Eesti misjonäri Anna Hedwig Bülli (1887–1981) elulool, kelle teod olid võrreldavad Ema Teresa omadega.

Noor misjonär saadetakse Marashi linna orbudekodusse, kus tema silme all hakkavad lahti rulluma traagilised sündmused, mida tunneme tänapäeval armeenlaste genotsiidina. Romaani keskseteks teemadeks on üksikisiku vastutus ja halastuse võimalikkus, mis kodust kaugele saadetud misjonäre sõja keerises painama hakkavad. Sammhaaval, sidudes kokku killukesi Eesti, Euroopa ja Lähis-Ida ajaloost, avaneb meie ees lugu inimlikust hingesuurusest.

„See on haruldase sisendusjõu ja psühholoogilise täpsusega kirjutatud missioonilugu, mis pühendub kõige olulisemale ja välistab ebaolulise. Seda ka vormis. Ajaloolisele ainesele toetuv „Taeva tütred“ kasvab välja 19. sajandi lõpus Haapsalus sündinud Anna Hedwig Bülli eluloost ning päästab koos temaga armeenia orbusid Türgi genotsiidist. Autor on endalt varem küsinud: „Kas nende naiste tegelik hääl jõuab minu loomingu vahendusel inimesteni?“ Selle romaani põhjal saab talle vastata - see hääl on kuuldav."
– Heidi Aadma, 2023. aasta Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii liige

„Taeva tütred“ on lugu tugevast naisest, karjasest, kes ei jäta oma karja. Teost iseloomustab meisterlikult kujutatud keskkond ning ajastuliselt usutav keel, mis on ajaloolise romaani puhul väärtusteks omaette. Õnnestumine. Soovitan.
– Tiit Aleksejev, 2023. aasta Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii liige

„Piret Jaaksi romaan „Taeva tütred“ viib meid pikale teekonnale võõrale maale pöördeliste ajaloosündmuste juurde ja paneb mõtlema, kui palju pidi olema meelekindlust Haapsalust pärit baltisaksa misjonäril Anna Hedwig Büllil, kes noore naisena seisis vankumatult enda usu, tõekspidamiste ja üldinimlike väärtuste eest. Äärmiselt ajastutruult kirjutatud romaan paneb lugejat tundma nii päikese kõrvatavat kuumust, tolmu lõhna kui ka killukest lootust, mida Hedwigi tegevus armeenia lastele ja naistele annab.“
– Reeli Reinaus, 2023. aasta Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii liige

Kunstnik Viktoria Berezina elas seitse kuud okupeeritud Hersonis. Ta kajastas kodulinnas ja Ukrainas toimuvat igapäevaselt, olles kirjavahetuses Tartus ja Peipsiveerel tegutseva galeristi Raul Oreškiniga. Kirjavahetusest kujunes avalik sõjapäevik ning autori siirad emotsioonid puudutasid paljusid. Tallinnas Venemaa saatkonna ees loeti Viktoria kirju ette ning need pälvisid Kultuuri Teo auhinna.

Herson oli Ukraina ainus piirkondlik keskus, mille Venemaa vallutas. Üheksa kuud kestnud okupatsiooni ajal osutasid elanikud Vene vägedele pidevalt vastupanu. Venemaa tegevus tõi kaasa humanitaarkriisi, genotsiidi ja ökokatastroofi. Ukraina televisioon ja raadio lülitati välja, protestid keelati. Inimesed, kes keeldusid koostööst Venemaaga ega soovinud toetada rašismi, vahistati.
Viktoria ja Raul näitasid meile, et kultuur võib olla tõhus võitlusvahend. Need kirjad saavad osaks kollektiivsest mälust, seovad meid kindla aja ja kohaga ning ei lase meil minevikku unustada, aga aitavad tulevikku rajada.

Millenniumi sarja 7. raamat

Norrlandis, meedia valgusvihust eemal, lokkab röövmajandus, tänapäeva metsik lääs, kus rikkad suurettevõtted ei vali vahendeid loodusvarade ja maa kätte saamiseks. Nende varjus tegutsevad kuritegelikud jõugud, keda peibutab värske raha lakkamatu sissevool.
Mikael Blomkvist läheb Älvsbyni suunduvale rongile, et sõita tütre pulma, aga kistakse sündmustesse, mis sunnivad teda taas uuriva ajakirjaniku rolli asuma. Lisbeth Salander viibib samuti põhjas, et kokku sõlmida katkenud perekonnasidemed. Nende teed ristuvad ja koos satuvad nad väikeses Gasskasis otse tormi silma.

„Smirnoff on vilunud, meisterlik stilist ja vähem sentimentaalne kui tema eelkäijad David Lagercrantz ja Stieg Larsson. Sarja teatepulka üle võttes toob ta endaga kaasa meeletu osavõtlikkuse ohustatud laste suhtes ja lisab sädeleva huumori.” – Sydsvenskan

„Mul on raske uskuda, et keegi oleks suutnud sarja paremini jätkata kui Smirnoff. Sel juhul oleks see olnud Stieg Larsson ise.” – UNT

„Kord on jälle jalule seatud: terav ühiskonnakriitika on tagasi.” – Arbetarbladet

Haarav ja südant seiskav eepiline jutustus noore naise iseendaks saamise teekonnast, mida saadab eelmise sajandi keskpaiga Colorado karm ilu.

Ühel jahedal sügispäeval 1948. aastal, kui Victoria Nash on oma perekonna farmist kesk Colorado metsikut ilu linnas käimas, peatab teda sakris võõras, et teed küsida. Tüdruku vastusest oleneb tema enda teadmata nende mõlema noore elu kurss.
Nii algab lummav lugu hetke ajel langetatud otsustest ja ennastsalgavatest tegudest, mis paiskavad Victoria eemale sellest ainsast kodust, mida ta on iial tundnud, ning sunnivad teda vaatama silma kaotusele, lootusele ja omaenda seni tundmata väele. Haarates kaasa kõik tema senise väikese, kuid erakordse elu killukesed, kannavad iha, südamevalu ja reetmise keerised ta selle ühe võimatu otsuse juurde, mis muudab tema elu igaveseks.
„Voola kui jõgi“ on südant puudutav täiskasvanuks saamise lugu ja kaasahaarav jõuline draama. Raamat seob endas unustamatud tegelased ja hingematva looduse, see on vapustav lugu ellu jäämisest ja endaks saamisest, armastuse, tõe ja saatuse sügavaimatest saladustest.

"Mõjuv lugu eelarvamuste luhta läinud armastusest ja kartmatust kangelannast, kes ületamatute raskuste kiuste alla ei anna. See raamat pani mind igal õhtul voodisse kiirustama, et saaksin lugeda järgmise peatüki." Patrick Gale, The Sunday Timesi menukite autor

"Üks rikkalik, kaunis, tugev romaan. See viis mind enneolematult emotsionaalsele teekonnale ja ma nautisin seda täiega." Clover Stroud

"Shelley Readi lüüriline stiil on kui üks vältimatu loodusjõud ja kui ta laenab selle naisele, kes kirjeldab Colorado maapiirkonna keerulist elu, on tulemus traagiline, meeliülendav ja täiesti unustamatu." Bonnie Garmus, romaani „Keemiatunnid“ autor

Autorist:
Shelley Read on viienda põlvkonna coloradolane, kes elab koos perekonnaga läänenõlvadel Elk Mountainsis ja tunneb end kõige kodusemalt mäetipus. Ta oli pea kolm aastakümmet Western Colorado ülikooli vanemlektor, õpetas seal loovkirjutamist, kirjandust ja keskkonnateadust ning andis valikseminare, ning oli keskkonna ja jätkusuutlikkuse õppetooli üks asutajatest; samuti asutas ta tugiprogrammi esimese põlvkonna üliõpilaste ja riskigruppides üliõpilaste jaoks. Shelleyl on Denveri ülikoolist kraad kirjutamises ja kirjandusteaduses, ning Temple University magistrikraad loovkirjutamises. Ta kirjutab regulaarselt artikleid Crested Butte Magazine’i ja Gunnison Valley Journalisse, ning kuulub Vita Institute for the Artsi juhtkonda.

Üks 20. sajandi olulisemaid teoseid. – The Times

1959. aasta novembris tapeti Ameerika Ühendriikides Kansase osariigis Holcombi väikelinnas jõhkralt talumees Herbert Clutter, tema naine Bonnie ning nende kaks kodus olnud last, 16-aastane Nancy ja 15-aastane Kenyon. Mõrvarid Richard Hickock ja Perry Edward Smith, kes lootsid ümbruskonna jõukaima farmeri majast suurt röövsaaki, tabati kuue nädala pärast.

Capote, kes sai nelikmõrvast teada ühes New Yorgi ajalehes ilmunud napist nupust, sõitis loetust inspireerituna koos oma kirjanikust sõbranna Harper Leega Holcombi. Järgnevate aastate jooksul intervjueerisid nad sadu inimesi: kohalikke elanikke, Clutterite ja mõrtsukapaari tuttavaid, sugulasi ning pea kõiki, kes olid juhtunu uurimisega seotud. Korduvalt pidas Capote pikki vestlusi ka tabatud mõrvaritega.
Hickock ja Smith veetsid surmamõistetute kongis viis aastat, enne kui nad 1965. aastal üles poodi. Kogutud materjali põhjal kirjutatud “Külmavereliselt”, mida Capote loo lõpplahendust oodates aastate jooksul lihvis, ilmus kohe pärast hukkamist, esmalt ajakirjas The New Yorker ning 1966. aastal raamatuna. Teos, mille žanri Capote ise määratles dokumentaalromaanina, kujunes ülimalt menukaks ning seda on tõlgitud kümnetesse keeltesse.

Truman Capote sündis 1924. aastal Louisiana osariigis New Orleansis. Pärast vanemate lahkuminekut sugulaste hoole all kasvanud üksildane poiss õppis varakult lugema ja hakkas juba kaheksa-aastaselt kirjutama.
1945. aastal avaldas ajakiri Mademoiselle tema esimese lühijutu „Miriam”, mis pälvis parimale debüütjutustusele antava O. Henry auhinna ja tõi autorile ka raamatulepingu. 1948. aastal ilmunud raamatu „Teised hääled, teised toad” menule aitas kaasa ka skandaali põhjustanud reklaamfoto.
Capote tuntuimad teosed on lühiromaanid „Rohukannel” (1951), „Hommikueine Tiffany juures” (1958) ja 1966. aastal ilmunud „Külmavereliselt”, dokumentaalromaan jõhkrast nelikmõrvast.
Oma kuulsuse tipul skandaalset seltskonnaelu elanud mees oli avalikult ja rõhutatult homoseksuaal. Elu lõpupoole süvenes temas alkoholi-, uimasti- ja tabletisõltuvus. Ta suri 1984. aastal üledoosi tagajärjel.

„Tõeline meistriteos.” – Life

„Ülimalt pingeline suurepäraselt kirjutatud mõrvalugu.” – The New York Times

„Parim dokumentaalromaan, mis iial Ameerikas kirjutatud.” – The New York Review of Books

„Capote on läikima löönud iga väiksemagi detaili. „Külmavereliselt” on üks 20. sajandi võimsamaid romaane.” – The Irish Times

Kui 17aastane Stefan ootamatult kaob, arvatakse esmalt, et poiss on lihtsalt jalga lasknud. Asjalood võtavad aga jahmatava pöörde, kui metsast leitakse sadistlikult mõrvatud poisi laip. Nooruke Rebecca Lindeberg ja tema kolleegid asuvad asja uurima, kuid seisavad peagi silmitsi järgmise elajaliku mõrvaga. Seekord on ohvriks Stefani isa. Kui ka pereema jäljetult kaob, algab paaniline võidujooks ajaga – kas nad jõuavad vähemalt naise päästa? Ja miks peaks keegi üldse tahtma hävitada seda pealtnäha täiesti tavalist perekonda?

«Esiotsa polnud võimalik täpselt kindlaks teha, millesse metsast leitud noormees oli surnud. Mõrvar oli kõvasti vaeva näinud sellega, et köita kinni tema käed ja jalad – neid oli kõvasti mässitud tugeva teibiga ning lisaks veel nööridega, samuti leiti tema suust väike sinine rätik, mida nähtavasti tropina oli kasutatud. Tema jopelukk oli eest lahti ning kaelalt ja ülesrullunud särgi alt võis märgata suuri verevalumeid ning põletusjälgi, ilmselgelt oli noormeest pekstud ja piinatud, kuid missugune vigastus osutus surmavaks, seda pidi otsustama lahanguraport. Kõige jubedam asi kogu vaatepildi juures olid aga surnud noormehe silmad. Täiesti avatud suurte ja selgete silmade täiesti kirjeldamatu õudust täis pilk sööbis Rebeccale mällu ning ta oli kindel, et see on üks järjekordne õõvastav asi, mis teda edaspidi unenägudes kummitama tuleb.»

Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamat «Enne kui on hilja» (2015).

Miks reisivad kodutud mehed pidevalt Göteborgi ja Shanghai vahel? Seda üritavad välja selgitada nii ajakirjanik Isa Montgomery, uurija Mario Tumm kui ka tema teatrilavastajast elukaaslane Viggo Sjöström.
Kes neid kummalisi reise korraldab ja mis peamine – miks? Paljud on proovinud müsteeriumit lahendada, aga kõik on loobunud, sest kodutud on hirmul ning politseile ei räägita sõnagi.
Aga Mario tõeline huvi asja vastu ei tärka enne, kui kodutute meeste müsteerium paistab kokku langevat palju hullema ja isiklikumat laadi probleemiga. Ajutiselt Mario ja Viggo juures elav vaimselt ebastabiilne Sara kaob jäljetult päeval, kui ta saab 18 ...

Lantz on üliosav pinge looja. Väga väikeste vahenditega loob ta õudusttekitava atmosfääri, mis võtab lugeja hingetuks.
„Meie mees Shanghais“ on Åsa Lantzi triloogiast teine osa. Esimene kannab pealkirja „Kuhu läks see väike armas tüdruk“.

Naine ei saa lõpetada kirjutamist, kuni leiab tapja.

Mees ei saa lõpetada lugemist, sest tema on tapja.

Eve Black oli kaheteistaastane, kui sarimõrvar, keda kutsutakse Eimidagimeheks – sest uurijatel pole temast sõna otseses mõttes mitte midagi, ei ühtegi jälge –, tappis terve tema perekonna. Ainsa ellujääjana saadab Eve’i ka täiskasvanuna kinnisidee tuvastada tema elu hävitanud mees. Ja ta kirjutab tõestisündinud mõrvaloost raamatu.
Supermarketi turvatöötaja Jim Doyle loeb „Eimidagimeest“, Eve’i lugu tema perekonda tabanud tragöödiast ja naise püüdlustest mõrtsukale jälile saada, ning iga uue leheküljega tunneb mees suurenevat raevu. Jim ei ole sugugi huvitatud Eimidagimehe kohta kirja pandust. Sest tema ongi Eimidagimees.
Jim taipab peagi, kui ohtlikult lähedale on Eve tõele jõudnud ja et naine ei anna alla enne, kuni leiab mõrvari. Tal ei ole valikut, ta peab jõudma esimesena naise peatada …

CATHERINE RYAN HOWARD (1982) on Iirimaalt Corkist pärit krimikirjanik, keda on nimetatud iiri noir`i parimaks esindajaks. Eesti keeles on temalt varem ilmunud romaanid „Valetaja tüdruk” ja „Salasilm“ (2020). Catherine`i uusim romaan „Eimidagimees“ valiti 2020. aastal Iiri viie parima krimiloo hulka.

Lauren Oliveri “Deliiriumi”- sarja teine raamat. 

Lena üritab kohaneda Metsikus uue elu nõudmistega. Siin ei arvata, et armastus on tappev haigus. Naiivne unistus kooselust Alexiga on jäänud minevikku ja tüdruk peab koos teiste mässulistega võitlema elujäämise nimel. Endisesse ellu tagasiteed ei ole, sest kõik sillad on põletatud. Tasapisi hakkab mässuliste arv kasvama. Ehk ongi tulevikus tundeid lubav ühiskond võimalik?

Raamat oli ilmumise aastal New York Timesi ja Amazoni bestsellerite nimekirjas. Esimene raamat Lenast düstoopilises Ameerikas "Deliirium" ilmus eesti keeles 2015. aastal.

Elu on nõme.
Kodus on jama.
Anarhia on lahendus.
Pilv on kergendus.
«Saast» on mitmel häälel ja mitme nurga alt jutustatud lugu elutüdimuse ja narkootikumide käes vaevlevaist Bristoli noortest, kes probleemide üle pea kasvades üritavad ses kurjas maailmas omapäi ja omal viisil hakkama saada.

Londoni koorekihi suhtekorraldaja Anna kolib šotlasest abikaasa ja kuueaastase pojaga vanasse lagunenud maamajja looduskauni Mallorca mägedes. Uus elu saarel ei tähenda ainult eksootilisi traditsioone, lõppematuid festa'sid ja imehead kokakunsti, vaid ka macho-sisalikke, hulle eesleid, rääkivat konna, hirmutavat turumüüjat ja sõiduõpetajat, eluohtlikke kirjutamata liiklusreegleid, pealetükkivaid külalisi ja ülijutukaid kohalikke, kes ei näi teadvat midagi aja väärtusest.
Lihtsal saareelul on nii ohtralt häid kui ka mõningaid varjukülgi – näiteks see, et kõik asjad, kaasa arvatud ehitustööd vanas majas, toimuvad poc a poc ehk sammhaaval, ärritava aeglusega. Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, üritab Anna õppida kohalikku keelt, treenida oma elu esimeseks maratoniks, jätkata suhtekorraldustööd üha võõrastavama suurlinna rikaste veidrike seltskonnas ning tulla Londoni ja Mallorca vahet pendeldades toime oma kohutava lennuhirmuga.

Anna Nicholas on vabakutseline ajakirjanik, kes on muu hulgas töötanud Guinnessi maailmarekordite hindajana ja omaenda suhtekorraldusfirmas ning organiseerinud Royal Geographical Society liikmena ekspeditsiooni tiibklaveri viimiseks vaivai suguharule Lõuna-Ameerikas. BBC on ekspeditsioonist teinud dokumentaalfilmi.