Geograaf Edgar Kant jõudis 1930. aastail järeldusele, et alevi ja linna vahele polegi võimalik eraldusjoont tõmmata..
Raamatu pealkirigi viitab alevite kahetisele olemusele, milles leidub küll jooni maale iseloomulikust külaelust, ent alevi vaimsed ja ainelised sihid olid suunatud linna poole.
Alevirahvast, kelle vahendusel paljud argikultuuri uuendused sisustuse, rõivastuse, toidu, kommete jmt alal väga kiiresti linnast maale levisid, sai tõhus ühenduslüli linlaste ja maarahva vahel. Just sellepärast on põhjust alevitega veidi lähemalt tutvuda.
Ajaloolase Arnold Soomi andmeil on vähemalt kaks meie hilisemat alevit – Lihula ja Põltsamaa – alguse saanud juba keskajal. „Et Eesti- või Liivimaa alevikel oleks olnud mingeid asutamisürikuid või muid privileege, ei olnud tavaline. Nad lihtsalt tekkisid selleks sobivates paikades, peamiselt ordu või piiskoplike linnuste vahetus läheduses, ning leidsid sellistena kohalike võimukandjate poolt aktsepteerimist.“ Lihula alev hävis põhjalikult Liivi sõjas, ent Poola võimud, kelle võimu alla Põltsamaa peale Liivi sõda läks, üritasid seda uuesti ellu äratada.
Selle raamatu põhitähelepanu keskendub alevielule 20. sajandi esimesel poolel, puudutades põgusalt ka Nõukogude aja algul toimunud suuri muutusi.

Esimeses peatükis tuleb juttu Eesti alevite kujunemisloost, nende sotsiaalsest, majanduslikust ja kultuurilisest sisust.
Teises peatükis teeme põgusa sissevaate alevite ehitatud keskkonda, millest selgub, et suurimad erinevused ses suhtes valitsesid n-ö traditsiooniliste maalähedaste käsitöö-kaubandusalevite ning tööstusalevite vahel.
Kolmas peatükk on pühendatud alevite argielule, elulaadile, elamistingimustele, tervishoiule.

Raamatu viimase osa moodustavad väljavõtted 1890.–1910. aastail Riias välja antud saksakeelsetest aadressiraamatutest, mida ilmus Eestimaa ja Liivimaa kubermangu päris mitu. Neis oli eraldi alajaotus ka alevike-alevite kohta, kus esitati üksikasjalikke ja konkreetseid andmeid paikkonna võimu- ja vaimukandjate kohta, loeti üles kohalikud tähtsamad asutused, koolid, ärid ja käsitöölised-ettevõtjad, seltsid ja muud vabaühendused ... Võib-olla teeb need raamatud tänapäeval kõige väärtuslikumaks seal nimepidi üles loetud selles või teises alevis tegutsenud inimesed.

See on raamat igasse sauna eesruumi. Autorid vastavad küsimustele, kui vana on Eesti saun, milline on meie saunapärimus ja kuidas saunatatakse täna, mis vahe on Türgi hammam’il ja Jaapani onsen’il, kuidas mõjutab saunas käimine inimeste tervist ning kuidas ehitada tänapäevast leilisauna.

AJALUGU
Raamat algab kokkuvõttega maailmasaunade ajaloost. Tutvustatakse Vahemere (balneum’id, termid ja hammam’id), Aasia (Hiina, Jaapan) ning Ameerika (higitelgid ja temaskal’id) saunatraditsioone. Teisest peatükist leiab ülevaate, kui vana on Eesti saun ning kuidas asetub Eesti saun maailmasaunade suurde perre.

KULTUUR
Kirjutame Eesti saunatraditsioonidest ja uskumustest läbi aegade: humoorikatest ülestähendustest Eesti sauna kohta vara-uusajal ja saunatamise põhitõdedest tänapäeval (kütmine, vihtlemine, karastamine). Eestimaalaste saunatamisuuringust leiab vastused küsimustele, kui palju, kuidas ning kus käiakse saunas tänapäeva Eestis.

TERVIS
Kas väikelapsed tohivad saunas käia, kas süüa enne või pärast sauna, kas saunatamine aitab kaalu langetada ning kuidas mõjutab saunas käimine meie und? Raamatust saab teada, mis juhtub meie kehaga saunalaval ning kas saun aitab leevendada erinevaid haiguseid (südame ja veresoonkonna haigused, viirused ja hingamisteede haigused, stress ja depressioon jt).

EHITUS
Viimasest peatükist saab näpunäiteid leilisauna ehitamise kohta. Toome välja hulganisti üldisi põhimõtteid sauna soojustamisest sobiva võimsusega kerise valimiseni. Oleme lisanud ka detailsed ülevaated koos joonistega ventilatsiooni, saunalava paigutuse ja konstruktsiooni, leiliruumi õhu- ja niiskuskindluse jm kohta.

Mõistatuslik Nikola Tesla, keda jälitavad alatasa tema sisemised deemonid, leiutab vahelduvvoolu, saades sellega kaasaegse maailma sümboliks.

Tesla hämmastav lugu räägib oma ajastu geeniusest, kes on samas sügavalt vaevatud, alahinnatud ja tagakiusatud. Ta taltsutab salapärase jõu, mida nimetatakse elektriks, pimestab maailma veel lõputute leiutiste ja avastustega, rajab teaduses uusi teeradasid, mis avaldavad meie igapäevaelule sügavat mõju. Ta mõtteeksperimendid eiravad seni kehtinud teaduslikke norme. Tesla annab meile palju tarvilikke tööriistu, mida tänapäeval kasutame. Kuulsad näitlejannad ja lauljatarid anuvad tema tähelepanu, mõjuvõimsad mehed tahavad olla tema sõbrad, ent tema jääb kindlaks oma põhimõtetele, et ta peab kergendama koormat inimkonna õlul ja et põhimõte on tähtsam kui kasum. Kogu oma pika elu jooksul võitleb see geenius bipolaarse häire keeruliste tagajärgedega, tema maniakaalsed energiapuhangud ja geniaalsed leiutised vahelduvad suure meeleheite masendavate sügavikega. Ta püüdis oma täielikus üksinduses lõppenud elu lõpuni kergendada koormat inimkonna õlul, aga milline oli selle hind tema enda jaoks?

Raamatu autorid Marko Perko ja Stephen M. Stahl toovad lugeja ette uues stiilis kirjutatud biograafia. Nad esitavad ja annavad vastuseid kõige olulisemale küsimusele: kes oli tegelikult see kaasaegse maailma leiutanud äärmiselt kompleksse psüühikaga mees, kel oli obsessiiv-kompulsiivne häire ja hüpertüümiline temperament, mis paisus aeg-ajalt kõrgelennuliseks bipolaarseks maaniaks ja prantsatas seejärel laastavasse depressiooni?

Õhtuõpikutest on kujunemas juba traditsiooniline žanr. Nüüd jõuab lugejani „Füüsika õhtuõpik“ Jüri Liivi sulest. Mida lugeja sellest leiab? Õpikule kohaselt on kaetud kõik füüsika ainevallad. Ja nagu õhtusele ajale kohane, ei koorma autor lugejat liigselt valemite ja pikkade tuletuskäikudega, küll aga jagab põnevaid sissevaateid füüsika ajalukku ja sellega võimalikuks saanud arengutesse-leiutistesse. Värvikust lisavad tsitaadid esimesest eestikeelsest füüsikaõpikust aastast 1855.

"Raamatut võiks soovitada ka neile, kellele koolist ehk füüsikast kõige meeldivamad mälestused ei jäänud. Kuigi autor hoiatab liigsete lootuste eest, julgustaksin kõiki potentsiaalseid lugejaid siiski riskima."
Jaak Kikas
Tartu Ülikooli korrastamata süsteemide professor

Kõik looduses ja ka inimkeskkonnas toimuvad protsessid on ülimalt keerulised ning keeruliselt omavahel põimunud. Lihtne inimene tahab aga lihtsaid soovitusi: istuta puu ja sellega päästad keskkonna. Tegelikult on puu istutamine igati tore tegevus, kuid suuremat positiivset mõju ümbritsevale ta ei avalda. See võiks ilmneda alles siis, kui istutaksime metsa kohale, kus seda varem ei olnud, ja garanteeriksime selle puutumatuse vähemalt sajaks aastaks – ilmselgelt võimatu ülesanne. Raiesmikule puude istutamine toob kasu ainult tuleviku metsaärimehele, kes saab sealt ühevanuse ja samast liigist palgi. Loodusele aga meeldiks hoopis rohkem isekasvanud segapuistu.
Loomulikult ei eralda elektriauto maanteel sõites süsihappegaasi. Kui aga liidame kokku tema valmistamiseks ja laadimiseks vajaliku elektri tootmisel eraldunud CO2, on heide enam-vähem samasugune tavaauto omaga; kas pisut suurem või väiksem, sõltub kohalikust elektri saamise viisist. Kui aga lisame siia elektri kohaletoomiseks ehitatud rajatised (elektrivõrgud, laadijad, alajaamad), on keskkonnale kindlasti parem sõita diiselautoga. Nii kipub olema kõigi sellesarnaste meetmetega. Biomassi (puidu) põletamine elektrijaamas kajastub EL statistikas nullheitmega, kuigi iga kilovatt-tund eraldab vähemalt kaks korda rohkem süsihappegaasi kui põlevkivist toodetud elekter – rääkimata Maa metsadele tekitatud pöördumatust kahjust. Biokütuselisandite tootmiseks kulub rohkem ürgkütuseid, kui nad asendavad, ka on nende koguheide 2–3 korda suurem kui bensiinil või tavadiislil.

See raamat üritab keerulistesse asjadesse teaduspõhist selgust tuua. Tegu ei ole aga teadustekstiga: kui kõik kasutatud allikad oleksid korrektselt viidatud, oleks viiteid ilmselt rohkem kui põhiteksti. Autor ütleb, et nagu maateadustes ikka, ei saa arvandmeid väga tõsiselt võtta. Inimtekkelisi andmeid on kombeks kohandada esitajale sobivas suunas ning mõõtmised on üldiselt väga aja- ja ressursimahukad. Autor on üritanud numbritesse suhtuda võimalikult vastutustundlikult ning kasutanud palju graafikuid ja diagramme.

Enamik on kogenud raudkindlate tehingute, suhete, liitude, kommete ja seaduste rikkumist. Kuidas teha kindlaks, kas kolleegil, tuttaval või armsamal on oskusi ja tahet teha seda, mida ta on lubanud? Kuidas juba suhte alguses teada, keda usaldada ja keda mitte?

Inimloomuse peamiseks käimatõmbavaks stiimuliks on tagada oma isiklik heaolu. Ka kõige eeskujulikumad inimesed varjavad aeg-ajalt tõde, et olla armastatud ja elus veidigi edasi liikuda. Ja nii võibki intuitsioonile toetumine kurjakuulutavalt ebatõhusaks osutuda, on endine FBI agent, käitumisanalüütikuna kõrgeid paguneid teeninud Robin Dreeke veendunud. Mõne lihtsa käitumisanalüüsi reegli abil saab seda otsustusprotsessi märksa täpsemaks ja valutumaks lihvida, kinnitab Dreeke, lisades, et tegelikult peitub usaldus etteaimatavuses.

„Kuidas lugeda inimesi“ selgitab põhimõtteid, kuidas inimestest, nende eesmärkidest ja vajadustest paremini sotti saada. Autorid käivad välja kuuel tunnusel põhineva süsteemi, mis heidab kõrvale arvamise, kõhutunde, vedamise, intuitsiooni ja draama segava turbulentsi, et endale nii äris kui ka armuelus tugev seljatagune kindlustada.

Kui räägitakse aktiivsus- ja tähelepanuhäirest (lühend ATH), mõtleb enamus inimesi endiselt lärmaka ja ulaka poisi peale. Tüdrukute ja naiste raskused ning erivajadused jäävad kergemini varjule, kuna need väljenduvad tihti teistmoodi. Ei ole veel täpselt teada, miks see nii on, aga seda võivad põhjustada näiteks naissuguhormoonid või ka keskkonna suuremad nõudmised tüdrukute sotsiaalsele kompetentsile. Tihti avastatakse ATH tüdrukutel ja naistel hiljem kui poistel, mis põhjustab neile tarbetuid kannatusi ja teatud juhtudel ka tõsiseid tagajärgi.

Käesolev raamat annab põhjaliku ülevaate, mida me nüüdsel ajal teame ATH-ga ajust, sooliste erinevuste tähtsusest, elust ATH-ga ning soovitatud abi kohta. Raamat heidab pilgu paljude inimeste raskesse igapäevaellu, aga annab ka lootust, teadmisi ja kinnitust, et on olemas toimivad raviviisid. Prognoos paremaks enesetundeks ja igapäevaeluga hakkamasaamiseks on hea – kui abi otsitakse ja leitakse.

Lotta Borg Skoglund on tunnustatud rootsi psühhiaater. Ta töötab Karolinska Instituudis ja Uppsala Ülikoolis, on asutanud SMART Psykiatri kliinikud ja tegeleb teadustööga neuropsühhiaatria, vaimsete probleemide, hormoonide ja sõltuvusega seotud teemadel.

Jennifer Moss on läbipõlemise temaatikaga tegelenud aastaid; eriti laiaks paisus selle kõlapind aga 2020. aastal, kui tuli ilmsiks, et lisaks COVID-19le on ka vaimse tervise probleemid rahvusvahelise epideemia mõõtmed võtnud. Selgus, et väga suur osa elanikkonnast on kurnatud, tööst vaimselt eemaldunud ning nende tööjõudlus on vähenenud. Mure ei puuduta mitte üht-kaht eluala, vaid on valdkondadeülene. Kõik saab küll alguse töölt, aga kandub kiiresti edasi ka elu teistesse sfääridesse. Käes on aeg läbipõlemine ümber mõtestada ja sellele üdini organisatsioonilisele probleemile lahendusi otsida.

Moss selgitab raamatus lähemalt, mis on läbipõlemise juurpõhjused, päästikud ja tagajärjed ning kuidas sellele tõhusalt vastu astuda. Üllataval kombel on kõik tingitud välistest teguritest ‒ kehvad kokkulepped ja süstemaatilised sotsiaalsed probleemid töökohal jne ‒ ja näiteks palju kiidetud enesehool ei ole õige tee läbipõlemise vältimiseks, vaid lisab töötaja nimekirja veel ühe soovimatu lisakohustuse. Samamoodi ei pruugi töötajal olla võimalik öelda rohkem „ei“, nagu sageli soovitatakse. Üksikisikule vastutuse panemise asemel on abiks hoopis töötajate heaollu panustamine: ettevõtlushügieeni korrastamine, motivaatorite leidmine, kommunikatsiooni parandamine, turvatunde leidmine ja empaatiline juhtimine. Autor pakub nii töötajatele kui ka nende juhtidele välja tehnikaid ja praktilisi harjutusi, kuidas ületöötamist ära tunda ja ennetada, eluterve ja toetava töökeskkonnani jõuda ning seeläbi iseend ja oma tööd paremini mõtestada ja väärtustada.

“Meelerahu teejuhis” jagab litsentseeritud terapeut Alison Seponara oma teadmisi ja kogemust ärevuse ravimisel. Ta pakub välja hulgaliselt tegevusi ning tehnikaid, mille toimimine on teaduslikult tõestatud. Need rahustavad sümpaatilist (võitle või põgene) närvisüsteemi ning aitavad mõistuse ja keha üle paremat kontrolli saavutada.

See raamat sisaldab kõike, mida vajate ärevuse holistiliseks ravimiseks ning ärevust maandavate abivahendite komplekti loomiseks. Nende hulka kuuluvad:

- keha läbimurded;
- meeletrikid ärevuse leevendamiseks;
- hingamistehnikad;
- maandamisstrateegiad;
- ideed tähelepanu kõrvale juhtimiseks;
- kognitiiv-käitumuslikud tegevused;
- looduslikud vahendid;
- nipid terve soolestiku saavutamiseks;
- positiivsed afirmatsioonid;
- tegevused liikvel olles;
- ja veel palju muud!

See on abimees kõigile, kes on väsinud ärevusega elamisest ning otsivad kasulikke lahendusi, mida saab rakendada igal pool ja igal ajal.

Esmakordselt eesti keeles!

Näiliselt iseendaga vastuolus olev teejuht lootusega seotud probleemidesse.

Me elame huvitaval ajal. Materiaalselt on kõik paremini kui eales varem – me oleme vabamad, tervemad ning jõukamad kui mistahes teise ajajärgu inimesed. Ometi näib kõik olevat parandamatult perses – meie planeet soojeneb, valitsused lagunevad, majandused kukuvad kokku ning kõik on Twitteris pidevalt solvunud. Mis toimub?

Oma järjekordses menukis “Kõik on p*rses” pöörabki Manson pilgu lõpututele hädadele, mis meid maailmas ümbritsevad. Tuginedes tervele varamule asjakohastele psühholoogiateaduslikele töödele ning selliste filosoofide ajatule tarkusele nagu Platon, Nietzsche ja Tom Waits, lahkab ta religiooni ja poliitikat, heidab pilgu meie suhetele raha, meelelahutuse ja internetiga ning näitab, kuidas liiga palju head võib meid psühholoogiliselt ära õgida.
Ootamatut huumorit ja nutikaid tähelepanekuid täis raamatus kutsub Manson meid üles olema iseendaga ausam viisidel, millest me varem mõelnudki pole, trotsides sellega meie varasemaid arusaamu usust, õnnest, vabadusest – isegi lootusest endast.

MARK MANSON on pälvinud New York Timesi menu- kirjaniku tiitli ning tema teoseid on kogu maailmas müüdud üle 13 miljoni eksemplari. Tema ajaveebi MarkManson.net külastab iga kuu enam kui kaks miljonit inimest.

Meditsiinidoktor ja tunnustatud autor Gabor Maté tõstatab oma uues kogu maailmas laialdaselt kõneainet tekitanud raamatus „Kui keha ütleb ei“ ühe väga olulise küsimuse ja vastab sellele veenvalt: psühholoogiline stress mõjutab meie keha ja tervist väga otseselt ning on sageli üheks otsustavaks põhjuseks mitmete krooniliste haiguste tekkel, nagu näiteks rinna- ja eesnäärmevähk, sclerosis multiplex, Alzheimer ja paljud teised.

See raamat on silmapaistev panus uuringutesse, mis tegelevad psühholoogilise seosega emotsioonide ning keha juhtivate närvi-, immuun- ja hormoonsüsteemide vahel. Viimastele teaduslikele uuringutele ja päris inimeste räägitud lugudele toetudes annab autor meile ülevaatliku, põhjalikult lahti seletatud ja arusaadava pildi, kuidas kaitsta end stressi ja negatiivsete emotsioonide kahjuliku mõju eest ning kuidas juba välja kujunenud füüsiliste vaevute puhul on neid ehk võimalik tagasi pöörata.

Vastuseid noorte inimeste küsimustele, kuidas isiklikus elus toimuvate kriiside ja vaimse tervise väljakutsetega toime tulla.

Viimased aastad on näidanud, et kriisid on elu osa. Olgu need siis suured ülemaailmsed või väga isiklikud vaimse tervise väljakutsed, kus on vaja midagi muuta ja teist moodi mõtlema või tegema hakata. Mis siis, kui kriis ongi osa meie elust?! Pole hullu, meil on võimalik õppida nii enda kui teiste kogemustest ning sellega hakkama saada. Raamatust leiavad olulisi küsimusi ja vastuseid eelkõige noored inimesed, aga ka need, kes soovivad noorte rasketest kohtadest paremini aru saada.

Anna-Kaisa Oidermaa
Peaasi.ee tegevjuht
kliiniline psühholoog

Peaasi.ee ühendab inimesi, kes hoolivad vaimsest tervisest. Peaasja tuumikusse kuulub vaimse tervise ja noorsootöö spetsialiste, konsultante ja kaasamõtlejaid mitmest eluvaldkonnast. Peaasjalisi ühendab entusiasm, huvi ja austus inimliku suhtes. Püüdleme vaimse tervise teemade mõistva, aruka ja paindliku, kuid ka optimistliku, kergema ja avatuma käsitlemise poole.
Selles raamatus on pead kokku pannud mitu Peaasjade meeskonnaliiget, koolipsühholoogid ja teadlased: Ailen Suurtee, Anna Nõmmik, Auli Andersalu-Targo, Elina Kivinukk, Ere Vasli, Gea Ashilevi, Grete Arro, Jaan Aru, Kairi Kull, Tuuli Junolainen ja Anna-Kaisa Oidermaa.

Kuidas saada üle eemaloleva, tõrjuva või enesekeskse vanema tekitatud valust?

Kui sa kasvasid üles emotsionaalselt ebaküpse, kättesaamatu või egoistliku vanemaga, oled ilmselt läbi elanud nii üksindust, reedetust, hülgamist kui ka viha.
Oma lapsepõlvele tagasi vaadates saad aru, et sinu emotsionaalsete vajadustega ei arvestatud, sinu tundeid ei võetud tõsiselt ja tõenäoliselt olid sa sunnitud juba varakult täiskasvanuks saama, et oma vanemate käitumisest põhjustatud probleemidega toime tulla.
Seda raamatut lugedes saad teada, kust on pärit lapsepõlves kogetud hüljatustunne, segadus ja enesesüüdistused.

„Õppides tundma ebaküpsete vanemate sügavamat olemust, avastad kuidas nendega suhestuda viisil, mis aitab sul pettumustest hoiduda,“ ütleb kliiniline psühholoog Lindsay Gibson.

Emotsionaalselt ebaküpsete vanemate neli tüüpi:

Emotsionaalne vanem suurendab lastes ebakindlust ja ärevust.
Sihikindel vanem on kontrolliv, olles hõivatud laste elu juhtimisega.
Passiivne vanem püüab hoiduda kõigest, mis võib tüli põhjustada.
Tõrjuv vanem on eemale tõmbunud ja tahab, et teda ei segataks.
Lindsay C. Gibson, Psy. D on kliiniline psühholoog, kes on spetsialiseerunud psühhoteraapiale emotsionaalselt ebaküpsete vanemate täiskasvanud lastega.

Robert Greene´i “48 võimuseadustˮ ilmus esmatrükis Ameerikas 1998. aastal. Tegu on endiselt ühe enim müüdud psühholoogia valdkonna raamatuga, mida võib nüüdseks pidada suisa kultusteoseks.
See kaval, halastamatu, õpetlik ja läbinägelik teos koondab võimu ajaloo kolm tuhat aastat neljakümne kaheksasse peatükki. Greene´i jõuline raamat esitab võimuseadused nende ilustamata kujul, analüüsides Machiavelli, Sunzi, Karl von Clausewitzi ja teiste suurte mõtlejate filosoofilisi tõekspidamisi. Mõned seadused soovitavad mõistlikkust (1. seadus: ära kunagi käskijat varjuta), mõned salatsemist (3. seadus: varja oma kavatsusi), mõned aga täielikku halastamatust (15. seadus: litsu oma vaenlane lõplikult laiaks), kuid kõiki neid saab rakendada igapäevaelus, meeldigu see teile või mitte.
Kuninganna Elizabeth I, Napoleoni, Bismarcki, Päikesekuninga Louis XIV, Tšingis-khaani, Churchilli ja teiste kuulsate võimukandjate – või võimu ohvriks langenud isikute – mõtteavaldustega illustreeritud seadused köidavad iga lugejat, keda huvitab võimu saavutamine või kes soovib ennast selle eest kaitsta.

Oma perekonnaloo tundmine on võtmeks, mis aitab mõista kogu rahva ajalugu ja kultuuri. Meie esivanemate lood, põnevad ja õpetlikud, on paraku peidetud kümnete erinevate arhiivide sadadesse toimikutesse. Nende ülesleidmine on tõeline kunst.

Aga just seda kunsti Tartu Ülikooli arhiivinduse professor Aadu Must meile käesolevas raamatus õpetabki.

Paljud jutud algavad sellega, et elas kord üks tavaline tüdruk, kellega juhtus midagi erilist. See ei ole selline lugu. Sara on eluaeg teadnud, et ta on teistsugune ega sobi kokku mitte ühegi endavanuse noorega. Ta on kinnine, salapärane, geniaalne ... Tema ümber tuleb ette kahtlasi surmajuhtumeid. Sara püüab neid lahendada ning samal ajal jõuda selgusele oma vanemate ja iseenda minevikus. 

Carolin Kuuskmäe noortepõnevik „Ekraani taga” ilmus algselt veebilehel wattpad.com, kus Carolin kirjutab varjunime Shershade all. Netikeskkonnas on selle loo esialgne versioon pälvinud fännide tulise poolehoiu ja seda on loetud rohkem kui 38 000 korda. Nüüd on viimane aeg see ümber töötatud ja toimetatud kujul päris raamatuna välja anda. 

Veebilugejate kommentaare:
„Holy shit! Sa oled nagu ... Wow!! See on parim raamat ever!!! Armastan sind õudselt!!! ♥ ♥ ♥”
„See on maailma parim raamat. Palun, sa pead lihtsalt sellele kunagi järje tegema ... armastan! ”
„Oii, ma olen sellises sõltuvuses sellest raamatust ...”
„Seee niiiiiiiii hea lihtsalt, OMG mu lemmik jutt.”

Nobeli kirjanduspreemia võitja!

„Teine nimi. Septoloogia I–II“ on kunstnikuromaan, lugu täiskasvanuks saamisest, armastusest ja sõprusest, üksindusest ja kaotusest. Teos jälgib kahe Norra läänerannikul lähestikku elava mehe elu. Aasta hakkab lõppema ja Asle, vananev maalikunstnik ja leskmees, meenutab oma elu. Ta elab üksi, tema ainsad sõbrad on naaber Åsleik, poissmees ja kalur, ning galerist Beyer, kes elab paaritunnise sõidu kaugusel Bjørgvinis. Seal elab ka teine Asle, samuti maalikunstnik, kuid alkohoolik, kaks korda lahutatud ja oma lastest võõrandunud, võitlemas püsiva surmasooviga. Aegamisi saab selgeks, et see Asle on jutustaja alternatiivne versioon, neil on ühine taust ja palju muid sarnasusi, kuid kunagi pole päris selge, mis on tõeline ja mida jutustaja ette kujutab.

Esimese ja kolmanda isiku vahel nihkuv „Teine nimi“ seab kahtluse alla konkreetsed arusaamad subjektiivsusest ja minast. Mis teeb meist need, kes me oleme? Ja miks me elame ühte ja mitte teist elu? Tagasivaadete kaudu uurib Fosse osavalt mõlema Asle elu lähenemisi ja lahknevusi, liikudes aeglaselt nendevahelise otsustava kohtumise poole.

Jon Fosse (1959) on Norra kirjanik ja dramaturg, keda võrreldakse Samuel Becketti, Harold Pinteri ja Henrik Ibseniga. Fosse on norra kaasaegsetest autoritest maailmas kõige rohkem lavastatud dramaturg. Teda on tunnustatud arvukate kirjandus- ja teatriauhindadega ja tema teoseid on tõlgitud enam kui 40 keelde. „Septoloogiat“ (I–II 2019; III–V 2020; VI–VII 2021) peetakse Fosse tippteoseks.

„Triloogia” koosneb kolmest üksteisel põhinevast lühiromaanist. „Unetu” jutustab kahest noorest inimesest, Aslest ja Alidast, kes kiinduvad teineteisesse juba esimesel kohtumisel ja kasvavad lahutamatult kokku. Ent eelnevate kohutavate sündmuste vari mõjutab edaspidi pöördumatult nende saatust. „Olavi unenäod” jätkab Asle ja Alida lugu, ent nüüd kannavad nad nimesid Olav ja Åsta. „Õhtuväsimus” on vana naise, Alida tagasivaade elule. Müstiline ja tõlgendusterohke. Hümn Armastusele.
Fosse kirjutamise stiili iseloomustavad sõna- ja lausekordused, mis annavad tekstile oma rütmi. Vaatamata minimalistlikule keelele on tekstil võimas tundelaeng, mis loob lugedes erilise, fosseliku seisundi. Väheste vahenditega suudab ta öelda mõtlemapanevalt palju.
Romaanides vahetuvad tegelikkus ja unenäod, elu ja surm, esineb mõttelisi rännakuid ajas ja ruumis, metafüüsilist dimensiooni, piibellikku allusiooni. Neis on juttu igikestvast armastusest, halastusest ja leppimatusest. Fosse kirjutab elu mitmekihilisusest, sellest, mis jääb inimese sünni ja surma vahele, kirjutab üksindusest ja igatsusest, kannatusest ja kaotusvalust, aga ka usust, lootusest ja armastusest.

Jon Fosse (1959) on Norra kirjanik ja dramaturg, enim mängitud kaasaja autoreid maailmas. Viimastel aastatel on ta pühendunud luule ja proosateoste kirjutamisele. Fosse arvukate kirjandus- ja teatriauhindade seast võib leida Põhjamaade teatriliidu dramaturgiaauhinna, Skandinaavia rahvusteatrite auhinna, Rootsi Akadeemia Põhjamaade auhinna, Rahvusvahelise Ibseni auhinna. „Triloogia” eest pälvis ta Põhjamaade kõige esinduslikuma – Põhjamaade Nõukogu 2015. aasta kirjandusauhinna. Eesti keeles on ilmunud tema romaanid „Pelgupaik” (2001) ja „See on Ales” (2008).

Noor, varanduse ja väljavaadeteta naine tutvub jõuka leskmehe Maxim de Winteriga. Põgusa tutvuse järel paar abiellub ja kolib elama mehe luksuslikku Manderley mõisa. Värske proua de Winter mõistab peagi, et tal tuleb silmitsi seista liigagi elusa mälestusega maja eelmisest perenaisest. Veetleva ja mõistatusliku Rebecca saatusest abikaasa vaikib, kuid talle on endist viisi tulihingeliselt truu majapidajanna proua Danvers. Manderley saladus vallutab üha kindlamini uue proua de Winteri meeled ning teda hakkab painama halva eelaimuse jäine haare ...
Sünge, lummav ja müstiline psühholoogiline põnevusromaan „Rebecca“ hoiab lugejat viimase leheküljeni oma võimuses. 1938. aastal ilmunud raamat on tänini rahvusvaheline bestseller.

Autorist:
Dame Daphne du Maurier, leedi Browning, sündis 1907. aastal loovasse ja edukasse Inglise perekonda. Tema vanaisa George oli kuulus kunstnik ja kirjanik, isa Gerald lugupeetud teatrijuht ning ema Muriel hinnatud näitleja.
Oma haridusteed Londonis alustanud ja Pariisis lõpetanud naine elas suure osa elust linnamelust eemal, Cornwalli krahvkonnas Menabilly häärberis. Kodukoht ja seda ümbritsenud maastik inspireerisid teda kirjutama romaane, lühijutte, üsnagi paljastavaks osutunud autobiograafia ja du Maurier’de perekonna kroonika. Debüütromaan „Armastav hing“ ilmus 1931. aastal. Seitse aastat hiljem järgnes autori parim romaan, teedrajav „Rebecca“ ja 1952. aastal lühijutt „Linnud“.

Tema teostest on laiemalt tuntud eelkõige lühijutt "Linnud" ja romaan "Rebecca". Mõlemast teosest on Alfred Hitchcock teinud filmi, neist teisega pälvis ta ka parima filmi Oscari.

1989. aastal surnud du Maurier’d nimetati kirjandusmaailmas juba tema eluajal legendiks. Kirjaniku ajatut ja nüüdseks kindlalt klassika hulka kuuluvat loomingut hindavad kõrgelt lugejad üle kogu maailma.

„Tuvi tiivad” ilmus 1902. aastal ning seda peetakse Jamesi hilisema loomeperioodi tähtsaimaks teoseks. Romaani aluseks on Jamesi enda nõo Minny Temple’i, noorena tuberkuloosi surnud neiu lugu.
Romaani keskmes on omamoodi armukolmnurk ja raha. Kate Croy ja Merton Densher on armunud ja soovivad abielluda, kuid neil pole raha. Kate’i heaolu sõltub rikka tädi soosingust, kes loodab neiu tiitliga mehele naiseks anda. Olukord tundub väljapääsmatu, kuid siis tuleb mängu kaunis ja habras ameeriklanna Milly Theale. Milly on lisaks veel väga rikas, kuid paraku ka väga haige. Temaga sõbrunenud Kate’il tekib plaan, kuidas ameerika neiu Londonisse ilmumist oma huvides ära kasutada. Tundub, et midagi ei saa viltu vedada. Elu keerdkäigud on aga etteaimamatud ning milleski ei saa kindel olla.

Romaani mõju hilisemale kirjandusele on olnud suur ja see pole kaotanud aastatega midagi oma väärtusest. Teiste seas on isegi Dashiel Hammet maininud, et tema loomingut on mõjutanud just „Tuvi tiivad”. Romaani põhjal on tehtud film ja selle juurde pöördutakse üha uuesti ja uuesti tagasi.

Henry James (1843–1916) on üks olulisemaid 19. sajandi realistlikke romaanikirjanikke. Ta kujutab toimuvat oma tegelaste seisukohast, andes nii oma teostele suurema psühholoogilise sügavuse.
Ameerikas sündinud Henry Jamesi võib sama hästi pidada inglise kirjanikuks, sest suurema osa oma loomingust kirjutas ta just Inglismaal. Tema kirjanduslik pärand on muljet avaldav, sinna kuulub 20 romaani, 112 lühijuttu ja jutustust, 12 näidendit, esseid ja reisikirju.
Henry Jamesi peateemaks oli süütu, tundelise ja demokraatliku suhtumisega ameeriklaste kohtumine Euroopa vanema, küünilisema ja pahelisema kultuuriga. Kindlasti tasub esile tõsta ka Jamesi oskust luua tugevaid ja huvitavaid naistegelasi. Mehed kipuvad tema raamatutes tagaplaanile jääma.
Jamesi teoseid on hakatud viimasel ajal üha rohkem hindama ning kuigi tema stiil on keeruline ja sellega harjumine võtab aega, tasub pingutus ennast ära.

Krista Kaer on tõlkinud juba ligi viiskümmend aastat ja avaldanud üle 80 tõlke. Ta alustas ameerika kirjanike tõlgetest Loomingu Raamatukogule, kuid on edaspidi keskendunud iiri ja inglise autoritele. Tema tõlgitud autorite hulka kuuluvad näiteks Doris Lessing, John Banville, Oscar Wilde, David Mitchell, William Boyd, J. K. Rowling, Neil Jordan, Ursula Le Guin, aga ta on tõlkinud ka mitmed iiri ja inglise näidendid. Krista Kaer on olnud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali tõlkeauhinna nominent ja laureaat. Ta on saanud ka Aleksander Kurtna nimelise tõlkeauhinna.

„Balti tragöödia“ autor Siegfried von Vegesack (1888–1974), baltisaksa aadlivõsu, õppis 1907.–1912. aastal Tartu ülikoolis ning elas korporatsioon Livonia liikmena lõbusat tudengielu. Küpses eas pöördub ta tagasi selle kadunud maailma juurde ning visandab „Jaschka ja Janne“, jutustades üliõpilaste tegemistest teravalt saksa Dorpatiks ja eesti Tartuks jagunenud linnas, kus tärkab baltisaksa tudengi Jaschka ja eesti õmblejanna Janne keelatud armastus.

Professor Liina Lukas märgib oma saatesõnas, et nii rõõmsameelselt kui siin jutustuses pole pärast koloniaalajastu lõppu koloniaalajastu pärandiga toime tuldud mitte üheski teises Balti kirjandusteoses.

Pärast elu purunemist on Harry sõitnud Los Angelesse, et end surnuks juua. Laias laastus ongi see õnnestunud, aga mitte lõplikult. Ta on päästnud eaka filminäitlejanna Lucille’i narkokartelli küüsist, kellele vanadaam võlgneb miljon dollarit. Too omakorda on pakkunud Harryle peavarju ja seltsi ning lasknud talle õmmelda rätsepaülikonna.

Oslos leitakse kaks kadunud ja tapetud tüdrukut. Üks kahtlusalustest on tuntud kinnisvaramagnaat. Katrine Bratt tahab riigi parima sarimõrvaspetsialistiga ühendust võtta, ent politseijuhtide meelest ei tule koostöö Harry Holega kõne allagi. Kahtlustatav kinnisvaraparun seevastu tahab palgata Harry erauurijaks. Harry keeldub viisakalt, kuid siis võtab kartell Lucille’i pantvangi. Kui Harry juhtumi lahendab, ootab teda tasu, millest piisab Lucille’i võla katteks.

Kodumaal Norras ajab Harry kokku meeskonna, mis koosneb kokaiinidiilerist lapsepõlvesõbrast, korrumpeerunud politseinikust ja vähihaigest psühholoogist. Narkokartell on andnud neile kümme päeva aega. Kell tiksub ning Oslo kohale on oodata kuuvarjutust ja veripunast täiskuud.

„... ületamatu põnevusmeister ... „Verekuu” on tippklassi Harry Hole-krimi. Jo Nesbø ajab lugeja pea nii põhjalikult segi, et ainuüksi see vääriks kuut täringusilma.” – Sindre Hovdenakk, VG

„Võrratu krimi. Sündmustik on nii metsik ja banaalne, et on suisa ime, et Jo Nesbø selle kaldale veab. Nesbø tugevus krimikirjanikuna seisnebki osavas sikutamises, mis väljendub nii keeles, tüpaažides kui sündmustikus. Tal jätkub väledust, energiat ja enesekindlust, ning tulemuseks on suurepärane krimi. See on muidugi puhas meelelahutus, hoolega läbi mõeldud ja lihvitud.” – Cathrine Krøger, Dagbladet

„Tänapäevane muinasjutt. „Verekuu” on Jo Nesbø Harry Hole sarja 13. romaan. Ka selle raamatu intriigid on paremad kui enamikus muudes osades. Need on rafineerituma ülesehitusega ega valgu laiali.” – Geir Rakvaag, Dagsavisen

Jahmatav avastus II maailmasõja ajal allakukkunud lennukist, mille kokpitis istub laip, viib arheoloog Ruth Galloway ja peainspektor Nelsoni lahendama ühe iidse suguvõsa saladusi.
Rekordilises suvekuumuses tabab üht kopajuhti verdtarretav vaatepilt, kui põllumullast paljastunud lennukikabiinist vahib talle vastu koolnu. Ruth Galloway mõistab kiiresti, et surnu ei saanud seda lennukit juhtida. DNA-analüüs näitab, et tegu on Fred Blackstockiga, kohaliku aristokraadiga, kes oli merel kadunuks kuulutatud. Kui tema sugulased avastusest kuulevad, näivad nad kummaliselt rahutud.
Uurimist raskendab USA telekompanii, kes soovib vändata dokumentaalfilmi Norfolki hüljatud lennuväebaasidest ehk „viirastusväljadest“. Üks sellistest on ümber ehitatud seafarmiks, mida peab üks noorema põlve Blackstockidest. Kui saate filmimine pihta hakkab, märkab Ruth salapärast meest Fred Blackstocki matustel ringi hiilimas. Ja siis leitakse seasulust inimese säilmed.
Kas uurijad leiavad mõrvari enne, kui algavad ähvardavad üleujutused?

Igihalja Ruthi kuiva huumoriga vürtsitatud seitsmes raamat „Viirastusväljad“ rõõmustab nii praegusi kui ka uusi fänne.