PULITZERI KIRJANDUSPREEMIA LAUREAATE

Kui nüüdisaegse nimekaima ameerika kirjaniku, Nobeli preemia laureaadi John Steinbecki romaan «Vihakobarad» lugejateni jõudis, sattusid ameerika rahamagnaadid ärevusse. Ühendriikide tunnustatuim kirjanik oli oma romaanis väga veenvalt ning jõuliselt näidanud, kuidas põllumajandusse tunginud monopolistlik kapital farmereid laostab, sundides neid isaisade kodudest lahkuma. Suurplantaatorid meelitavad neid petlike lubadustega Kaliforniasse, kus köigile tööd ei jätku ja sellegi töö eest, mida üksikuil õnnestub leida, uskumatult madalat palka makstakse.

Edumeelsed kriitikud ja kirjanikud nimetavad «Vihakobaraid» parimaks romaaniks, mis Ühendriikides kunagi kirjutatud; «Vihakobaraist» ilmub järjest suuretiraažilisi uustrükke, seda tõlgitakse paljudesse keeltesse. Senati uurimiskomisjon, kes romaanis esitatud süüdistuse õigsuses peab selgusele jõudma, on sunnitud tunnistama, et üldist nördimust tekitanud seigad pole välja mõeldud. Sedasama tuleb Kalifornia kuberneril möönda. Põhjusi ärevuseks oli rohkem kui küllalt.
Romaani lihtsais tegelastes näeb Steinbeck esmajoones inimesi, suuremeelseid, kangelaslikke tööinimesi, keda ta armastab ja kellele ta kaasa tunneb. Nende elutingimustest, taotlustest, mõttemaailmast, muredest ja vähestest rõõmudest joonistab ta nii elavaid ning veenvaid pilte, et need lugejale kauaks mällu sööbivad.
 

„Vanamees ja meri”, Hemingway tuntuim teos, ilmus esimest korda 1952. aastal ning tõi autorile Pulitzeri auhinna; kindlasti oli sellel raamatul oma osa ka Hemingwayle Nobeli auhinna määramisel. Algselt oli autoril suurejooneline plaan kirjutada mahukas triloogia ehk suurromaan mere, õhu ja maa elementide taustal. Paraku jäid teised romaanid üksnes kirjaniku kujutlusse, paberile jõudis üksnes nn mereromaan.
Ehkki pealtnäha on tegu lihtsakoelise looga vana kaluri kala-püügiretkest, mis kujuneb tõsiseks emotsionaalseks katsumuseks, on „Vanamees ja meri” tegelikkuses rikas teos, mille sisemine keerukus iseloomustab suurt kirjandust.
Hemingway armastab retoorikat ning apelleerib tihti lugeja tunnetele, sentimentaalsusele. 1954. aastal on ta seletanud: „Ma püüdsin kujutada reaalset vanameest, reaalset poissi, reaalset merd ja reaalset kala, ja reaalseid haisid. Aga minu kujutatud elutruuduses ning ehtsuses tähendavad nad ka palju muud.” Tõsi: tegu on mitme-plaanilise ja mitmetähendusliku mõistujutuga, kus kujutatakse inimest, alistamatut kaotajat, oma eluvõitluses, samuti aga ka inimese ja looduse igipõlist vastandlikkust ja samal ajal ka ühtekuuluvust.
 

„Laske siniraage niipalju kui te tahate ja tabate, aga pidage meeles, et tappa laulurästast on patt.“
Sellised õpetussõnad annab advokaadist isa Atticus Finch edasi oma lastele, kaitstes loo „tõelist laulurästast“ – musta meest, keda süüdistatakse valge neiu vägistamises 1930-ndate aastate ameerika väikelinnas. Tema tütre, noore Jean Louise'i – Nirksilma – pilgu läbi kirjeldab Harper Lee lopsaka huumori ja vaheda aususega toonase ajastu rassismiprobleeme ja klassivahedest põhjustatud lahkhelisid, ühe mehe vaikset ja visa võitlust õigluse nimel õõnestamas linna südametunnistust, mis on tume eelarvamustest, vägivallast ja silmakirjatsemisest.

„Tappa laulurästast“ põhjustas sensatsiooni 1960-ndate raamatumaailmas ning pälvis tänu intrigeerivale süžeele ja võimsale sõnumile kiirelt ülemaailmse tunnustuse. Teost on trükitud enam kui kolmkümmend miljonit eksemplari (e k esmakordselt 1964), aastaid on see olnud angela tuhk menukite seas ka Eestis, kus on valminud mitmeid kordustrükke. Raamat võitis 1961. aastal Pulitzeri auhinna ja režissöör Robert Mulligani juhtimisel valmis sellest film 1962.

Sylvia Plath (1932 Boston – 1963 London) on anglo-ameerika 20. sajandi tähtsamaid naisluuletajaid, esseist, avaldanud ka lühijutte ja ühe romaani "Klaaskuppel", mis on poolautobiograafiline teos ning räägib Sylvia võitlusest oma depressiooniga.

1955. aastal lõpetas Smithi Kolledži summa cum laude, lõputöö teema oli lõhestunud isiksus Dostojevski romaanides. Kolledžipäevil registreeriti esimesed ametlikud suitsiidikatsed, viibis mõnda aega McLeani haiglas psühhoteraapilisel ravil. Plathil diagnoositi bipolaarne meeleoluhäire ehk maniakaal-depressiivne psühhoos. Õpingud jätkusid Inglismaal Cambridge'i Ülikoolis. 1956. aastal abiellus ta inglise poeedi Ted Hughesiga. Sylvia Plath lõpetas oma elu 11. veebruaril 1963. aastal enesetapuga.
1981. aastal avaldatud "Kogutud luuletustega" pälvis ta postuumselt Pulitzeri preemia.
 

New Yorgis loovkirjutamise õppejõuna 1960-ndatel tuntust kogunud McCourt (1930–2009) tõusis rambivalgusse 1996. aastal ilmunud autobiograafilise raamatuga „Angela tuhk”.

USA-s sündinud, kuid vaeses Iirimaa peres kasvanud autori lapsepõlvemälestusi koondanud teos võitis mitu auhinda, sealhulgas Pulitzeri preemia. Mõne kriitiku väitel on „Angela tuhk” parim lihtsa inimese autobiograafia. Teos on tõlgitud 24 keelde.

Sarja Nüüdisromaan II valiku avaraamat on Ameerika kirjaniku Michael Cunninghami (s 1952) 1999.aastal Faulkneri ja Pulitzeri auhinna võitnud romaan «Tunnid», mille aines on ammutatud inglise modernismi klassiku Virginia Woolfi 1925.a. ilmunud romaanist «Proua Dalloway». Autor heidab pilgu kirjanduse sünni, vastuvõtu ja mõju käiku kolme eraldiseisva, kuid peenelt põimitud loo kaudu, mille ajaliseks raamiks on üks päev kolme naise elus: «Proua Woolf» (1920.aastate Richmond), «Proua Brown» (1950.aastate Los Angeles) ja «Proua Dalloway» (1990. aastate New York). Lood on seotud kaunilt korrastatud kimpu ja saanud pealkirjaks Woolfi teose esialgse pealkirja «Tunnid».

Romaani ainetel valminud film tunnistati 2003.a. Kuldgloobuse vääriliseks. Sama auhinna sai Virginia Woolfi kehastanud Nicole Kidman. Osatäitmine tõi näitlejannale ka parima naisnäitleja Oscari.
 

Alates oma esimesest romaanist Mohawk («Mohok») kuni tema viimase, novellide kogumiku Straight Mani’ni («Sirgjooneline mees») on Richard Russot paelunud inimlik tragikomöödia. Käesolevas romaanis vaatleb ta lähemalt elu väikelinnas, maa sinikraelises südames.
Maine'is asuv Dexteri maakond, täpsemini Empire Fallsi linnake, on näinud paremaid päevi, kuid viimasel kümnendil on elu veerenud allamäge. Linna paberi- ja tekstiiliettevõtted on üksteise järel suletud ning Whitingi suguvõsa kunagised valdused (millel hoiab silma viimase meesliikme lesk) piirduvad nüüd peamiselt ajast ja arust kinnisvaraga. Samal ajal hellitab töölisklass endiselt lootust paremale tulevikule.
Miles Roby jälgib selle kunagise impeeriumi hukku Empire Grillist -- oma nooruse võimaluste allikast, millest on saanud tema rist ja viletsus. Jätnud kolledži pooleli kohustuste tõttu pere ees -- ema surivoodil, isa lindprii -- pole ta pärast kodukohta naasmist sealt enam lahkunud. Temagi elu pakub peamurdmist: lahutus pooleli, vend vigane ning pankrotistuvas äris partneriks ei keegi muu kui proua Whiting. Kõike seda korvab tütar Tick, keda ta hellalt ja uhkusega läbi teismeea katsumuste aitab.
Tagasihoidliku mehena, keda ümbritsevad minevikusündmused ja unistused, kiriku kutse ja vabrikute hülgamine, elupõliste kaaslaste hool ja vaen, on Miles järjekindel ning asjassepühendatud teejuht Empire Fallsi mitmepalgelises, karmis elus, kus on põimunud isad, pojad ja tütred, elavad ja surnud, rikkad ja vaesed. Kajastades põlvkondade müsteeriume ja inimeste katsumusi, on see ühiskondliku alatooniga romaan ühtaegu ülevaatlik ning valusalt isiklik. Läbinägelikkuse, nõtkuse ja inimlikkusega toob «Empire Falls» esile meie halvimad ja parimad instinktid, meie kõige hullemad unenäod ja lihtsaimad lootused.
2003. aasta sügisel algasid raamatu põhjal filmivõtted, mille produtsendiks ja üheks osatäitjaks on Paul Newman. Osatäitjate seas on veel Helen Hunt, Ed Harris (Miles), Philip Seymour Hoffman, Robin Wright Penn ja Danielle Panabaker (Tick).
 

Tutvustame Collinsi kaasaegset klassikat, sarja, mis sisaldab viimase aja olulisimaid raamatuid, raamatuid, mis heidavad valgust inimkogemusele – klassikat, mis jäävad kestma põlvedele.
„Ma sündisin kaks korda: esiteks, beebitüdrukuna, märkimisväärsel päeval 1960. aasta jaanuaris Detroidis; ja siis jälle teismelise poisina Michigani kiirabis 1974. aasta augustis.“
Peamiselt täiskasvanuks saamise lugu (Bildungsroman) ja perekonnasaaga, 21. sajandi sooromaan kirjeldab muteerunud geeni mõju Kreeka perekonna kolmele põlvkonnale, põhjustades peategelase elus olulisi muutusi.
Middlesex on Jeffrey Eugenidesi Pulitzeri auhinna võitnud romaan, mis ilmus 2002. aastal. Raamat on bestseller, alates selle ilmumisest on müüdud üle nelja miljoni eksemplari.
 

Kolmeteistkümneaastaselt elab Theodore Decker, pühendunud ema ja hoolimatu, kodust lahkunud isa laps, imekombel üle õnnetuse, mis rebib tema elu tükkideks. Üksinda ja pidetuna New Yorgis, leiab ta peavarju ühe jõuka sõbra perekonna juures. Tema uus kodu Park Avenuel hämmastab teda, koolikaaslased, kes ei tea, kuidas temaga suhelda, tekitavad talle meelehärmi, ning lisaks piinab teda väljakannatamatu igatsus ema järele. Nii klammerdubki ta aastate möödudes selle ühe asja külge, mis talle kõige rohkem ema meenutab: väikese, kummaliselt paeluva maali külge, mis tõukab ta lõpuks kriminaalse allmaailma rüppe.
Kasvades õpib Theo liikuma mängeldes kõrgklassi söögitubade ja tolmuse labürindilaadse antiigipoe vahel. Ta on eemale tõugatud ja armunud – ning maal, mis on tema talisman, asetab ta üha aheneva, üha ohtlikumaks muutuvama ringi keskmesse.

“Ohakalind” on meid läbi tänapäeva Ameerika viiv kummituslik odüsseia ning paeluvast väest kõnelev tragöödia. Romaan, milles põimuvad unustamatult eredad tegelaskujud ja närvesööv pinge, on imekaunis, sõltuvust tekitav kirjanduslik triumf – meid jalust lööv lugu kaotusest ja kinnisideedest, ellujäämisest ja eneseotsingutest, armastuse sügavaimatest saladustest, identiteedist ja saatusest.
„Ohakalind“ on ameerika kirjanduse elava klassiku Donna Tartti kolmas romaan, mis võitis paljude auhindade kõrval Pullitzeri kirjanduspreemia.
 

Cora on noor orjatar 19. sajandi USA lõunaosariigi Georgia puuvillaistanduses. Kaotanud kõik lähedased, elab ta saatusekaaslaste kogukonnast väljatõugatuna pidevas hirmus homse ees. Kui Caesari-nimeline ori teeb tüdrukule ettepaneku salajase maa-aluse raudtee kaudu vabadusse põgeneda, jääb ta nõusse. Nad asuvad üliohtlikule rännakule, kannul peremehe palgatud jäljekütid. Ühest kohast teise põgenedes joonistub välja jõhker pilt USA orjanduslikust ühiskonnast.
Maa-aluseks raudteeks kutsuti ka tegelikkuses eksisteerinud põgenemisteed, mida mööda orjad eluga riskides põhjaosariikidesse püüdsid jõuda. Whitehead läheneb ajaloolistele motiividele vaba fantaasialennuga ning nii on romaanis tegemist terve raudteevõrgustikuga oma jaamade ja vedurijuhtidega.

«Maa-alusest raudteest» sai kiiresti nii lugejate kui ka kriitikute lemmik. Romaani tunnustati mitmete oluliste USA kirjandusauhindadega. Aastal 2021 valmis raamatu põhjal Amazon Prime’i draamasari, mis võitis parima lühisarja Kuldgloobuse ja nomineeriti seitsmele Emmyle.
USA kirjanik COLSON WHITEHEAD (sündinud 1969) on kirjutanud kaheksa romaani ja võitnud hulgaliselt auhindu, sh kahel korral Pulitzeri preemia. Lisaks «Maa-alusele raudteele» pälvis ta hinnatud tunnustuse ka romaani «The Nickel Boys» (2019) eest. Whitehead käsitleb teravaid sotsiaalseid teemasid värskete ja leiutavate võtete abil, põimides sageli oma romaanidesse fantaasiakirjanduse elemente.