Jah, Ukraina on olemas!

ukraina.jpeg

UKRAINA AJALUGU

AUTOR: Johannes Remy

EKSA, 2018

Ukraina on suur Euroopa riik, kuid kas see kuulub läände või itta?

Millest koosneb ukraina identiteet?

Millal tekkisid ukraina rahvas ja Ukraina riik?

Ukraina avarad stepid on olnud võitlusväljaks kord mongolitele, tatarlastele ja kasakatele, kord tüliõunaks Kiievi-Russi, Poola, Venemaa ja Austria vahel. Sajandite jooksul on see rahvaste kokkupuutepiirkond saanud koduks ukrainlastele kogu nende rahvuslikus mitmekesisuses. „Ukraina ajalugu“ on kergesti loetav põhiteos kõigile, kes tahavad mõista, kuidas riik sündis ja kuhu see praegu suundumas on.

EKSA, 2018

Ukraina on suur Euroopa riik, kuid kas see kuulub läände või itta?

Millest koosneb ukraina identiteet?

Millal tekkisid ukraina rahvas ja Ukraina riik?

Ukraina avarad stepid on olnud võitlusväljaks kord mongolitele, tatarlastele ja kasakatele, kord tüliõunaks Kiievi-Russi, Poola, Venemaa ja Austria vahel. Sajandite jooksul on see rahvaste kokkupuutepiirkond saanud koduks ukrainlastele kogu nende rahvuslikus mitmekesisuses. „Ukraina ajalugu“ on kergesti loetav põhiteos kõigile, kes tahavad mõista, kuidas riik sündis ja kuhu see praegu suundumas on.

rahvused.jpg

UKRAINLASED

RAHVUSED EESTIS
Raamat on loetav ka PDF-is

Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 2012

Koostanud: Lvivi Riikliku Polütehnilise Ülikooli kultuuri-, haridus- ja diasporaasuhete rahvusvaheline instituut – Natalija Gumnõtska, Irõna Kljutškovska, Olesja Palinska, Olga Ptašnõk, Oksana Pjatkovska, Bogdan Sõvanõtš, Oksana Turkevõtš, Galõna Šmilo; Vira Konõk; Ita Serman

„Parem tihane peos kui kurg taevas,” tavatsevad öelda ukrainlased.

Aastasadade kestel on nad Euraasia steppide ja Põhja-Euroopa metsade ristumiskohal elades ikka ja jälle pidanud kaitsma oma kodu. Nad on harinud oma põldu ning püüdnud oma elamist ilusamaks muuta. Nad on au sees hoidnud oma esivanemate tavasid ning saanud mõnusa nalja toel üle eluraskustest.

Nad on oma tihase kinni püüdnud.

Pole hoopiski juhuslik, et mitme sajandi taha ulatuvad ukrainlaste ja eestlaste sidemed on suuresti alguse saanud just Tartu ülikoolist. Teadatahtmine ja soov anda oma lastele hea haridus, püüdlemine iseolemise poole on asjad, mis on ühtmoodi omased mõlemale rahvale. Aga ühised tõekspidamised aitavad paremini mõista teineteise minevikku, aitavad üheskoos astuda tulevikku.

Eesti lastega koos kooliteed käies on siin täiskasvanuks saanud juba mitu põlvkonda ukrainlasi. Nad on hakanud Eestit pidama oma koduks, nad on saanud siin tunda ennast nagu kodus.

Ent muidugi peavad nad kalliks ka oma ajaloolist kodumaad, paika, kus on sündinud ja kasvanud nende esivanemad. Nad peavad lugu kõigist neist tavadest ja tarkuseteradest, mis on omased nende rahvale. Ja kiirustavad neid jagama oma eesti sõpradega.

Eestlased omakorda on ukraina sõpradele jutustanud oma elust, tutvustanud oma kombeid ja arusaamu, näidanud neile armsaid paiku. Sest päev-päevalt kõrvuti elades on harjutud tegema ühiselt tööd ja tundma tehtust rõõmu, jagatud muresid ja tuntud heameelt ühistest kordaminekutest. Aga kõik see aitab sisukamalt elada tänast elu. Ja lähendab. Annab tunda, et oled alati oodatud.

Ukrainlased on külalislahked inimesed. Armsaid külalisi võetakse ikka vastu soola-leivaga, nendega jagatakse head ja paremat.

Ukraina on imeilus maa, kus ühel hetkel võid end leida otsekui ajaloosündmuste keerisest, teisel õitsvate lilleväljade keskelt; kus unustad end imetlema vanade ikoonimaalijate kätetööd, ja kus kunagi ei saa küllalt tänasest kultuurist.

Ukraina on väärt, et teda lähemalt tundma õppida. Niisiis – asugem meeldivale avastusretkele.

Alustuseks selle raamatu lehekülgedel.

Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 2012

Koostanud: Lvivi Riikliku Polütehnilise Ülikooli kultuuri-, haridus- ja diasporaasuhete rahvusvaheline instituut – Natalija Gumnõtska, Irõna Kljutškovska, Olesja Palinska, Olga Ptašnõk, Oksana Pjatkovska, Bogdan Sõvanõtš, Oksana Turkevõtš, Galõna Šmilo; Vira Konõk; Ita Serman

„Parem tihane peos kui kurg taevas,” tavatsevad öelda ukrainlased.

Aastasadade kestel on nad Euraasia steppide ja Põhja-Euroopa metsade ristumiskohal elades ikka ja jälle pidanud kaitsma oma kodu. Nad on harinud oma põldu ning püüdnud oma elamist ilusamaks muuta. Nad on au sees hoidnud oma esivanemate tavasid ning saanud mõnusa nalja toel üle eluraskustest.

Nad on oma tihase kinni püüdnud.

Pole hoopiski juhuslik, et mitme sajandi taha ulatuvad ukrainlaste ja eestlaste sidemed on suuresti alguse saanud just Tartu ülikoolist. Teadatahtmine ja soov anda oma lastele hea haridus, püüdlemine iseolemise poole on asjad, mis on ühtmoodi omased mõlemale rahvale. Aga ühised tõekspidamised aitavad paremini mõista teineteise minevikku, aitavad üheskoos astuda tulevikku.

Eesti lastega koos kooliteed käies on siin täiskasvanuks saanud juba mitu põlvkonda ukrainlasi. Nad on hakanud Eestit pidama oma koduks, nad on saanud siin tunda ennast nagu kodus.

Ent muidugi peavad nad kalliks ka oma ajaloolist kodumaad, paika, kus on sündinud ja kasvanud nende esivanemad. Nad peavad lugu kõigist neist tavadest ja tarkuseteradest, mis on omased nende rahvale. Ja kiirustavad neid jagama oma eesti sõpradega.

Eestlased omakorda on ukraina sõpradele jutustanud oma elust, tutvustanud oma kombeid ja arusaamu, näidanud neile armsaid paiku. Sest päev-päevalt kõrvuti elades on harjutud tegema ühiselt tööd ja tundma tehtust rõõmu, jagatud muresid ja tuntud heameelt ühistest kordaminekutest. Aga kõik see aitab sisukamalt elada tänast elu. Ja lähendab. Annab tunda, et oled alati oodatud.

Ukrainlased on külalislahked inimesed. Armsaid külalisi võetakse ikka vastu soola-leivaga, nendega jagatakse head ja paremat.

Ukraina on imeilus maa, kus ühel hetkel võid end leida otsekui ajaloosündmuste keerisest, teisel õitsvate lilleväljade keskelt; kus unustad end imetlema vanade ikoonimaalijate kätetööd, ja kus kunagi ei saa küllalt tänasest kultuurist.

Ukraina on väärt, et teda lähemalt tundma õppida. Niisiis – asugem meeldivale avastusretkele.

Alustuseks selle raamatu lehekülgedel.

minu.jpeg

MINU UKRAINA

LUBADUSTE MAA

Autor: Jaanika Merilo
Petrone Print, 2021

„Kuidas sa üldse Ukrainasse sattusid?“ küsitakse minult tihti ja ma räägin algatuseks sellest novembrikuu päevast, kui ma Tartu Toomemäe sünnitusmajas eestlannast ema ja ukrainlasest isa perre sündisin.

Kuigi kõik minu lapsepõlvesuved möödusid Ukrainas, ei oleks ma eales uskunud ennustaja juttu, et elu keerdkäigud hakkavad mind ka täiskasvanuna ikka ja jälle Ukrainasse viima. „Mina ja riigireformid!“ oleksin ma lihtsalt naernud ja arvanud, et ennustaja oma kaartidega ei tea elust midagi. Elu seab oma kaarte aga ootamatult ja nii olengi pidevalt Ukrainasse sattunud, saades uskumatu võimaluse aidata digireformidega kaasa uue minu Ukraina sünnile. Läbi naeru ja pisarate, läbi kriitika ja kiituse, aga ikka ja alati armastusega. Minu Ukraina on Imede ja Lubaduste Maa.

Autor: Jaanika Merilo
Petrone Print, 2021

„Kuidas sa üldse Ukrainasse sattusid?“ küsitakse minult tihti ja ma räägin algatuseks sellest novembrikuu päevast, kui ma Tartu Toomemäe sünnitusmajas eestlannast ema ja ukrainlasest isa perre sündisin.

Kuigi kõik minu lapsepõlvesuved möödusid Ukrainas, ei oleks ma eales uskunud ennustaja juttu, et elu keerdkäigud hakkavad mind ka täiskasvanuna ikka ja jälle Ukrainasse viima. „Mina ja riigireformid!“ oleksin ma lihtsalt naernud ja arvanud, et ennustaja oma kaartidega ei tea elust midagi. Elu seab oma kaarte aga ootamatult ja nii olengi pidevalt Ukrainasse sattunud, saades uskumatu võimaluse aidata digireformidega kaasa uue minu Ukraina sünnile. Läbi naeru ja pisarate, läbi kriitika ja kiituse, aga ikka ja alati armastusega. Minu Ukraina on Imede ja Lubaduste Maa.

odessa.jpeg

MINU ODESSA

MINAGI OLIN ARKAADIA TEEL!

Autor: Loone Ots
Petrone Print,  2020

Odessa pole linn, vaid on isiksus. Müüt, milles kajavad anekdoodid, ooperiaariad, musketärifilmid, pätilegendid, juudi road, Must meri… Siin on vist sündinud böfstrooganov, ning igal juhul on siin sündinud Ilf ja Petrov, aga ka poeet Puškini armastus, Venemaa esimene iludusvõistlus, esimene kinostuudio ja esimene lennukitehas. Keset linna särab ooperiteater nagu ehtekarp. Selle kõrvalt viib mereni maailmakuulus Potjomkini trepp. Oma koha on leidnud Võssotski, Majakovski, Ostap Benderi ja apelsini (jah, apelsini) ausambad. Ning kõik hulkuvad kassid on paksud, sest neid toita on auasi. 

Odessa ei ole Ukraina ega ammugi Venemaa. Odessa elanik kannab uhkusega tiitlit odessiit, kõneleb odessa keeles ja heidab igal võimalikul juhul õhku killu kohalikku hõrku huumorit. Sünnist saati on see linn mitme kultuuri mosaiik, kuhu iga võõras on teretulnud oma värvi lisama.

Autor: Loone Ots
Petrone Print,  2020

Odessa pole linn, vaid on isiksus. Müüt, milles kajavad anekdoodid, ooperiaariad, musketärifilmid, pätilegendid, juudi road, Must meri… Siin on vist sündinud böfstrooganov, ning igal juhul on siin sündinud Ilf ja Petrov, aga ka poeet Puškini armastus, Venemaa esimene iludusvõistlus, esimene kinostuudio ja esimene lennukitehas. Keset linna särab ooperiteater nagu ehtekarp. Selle kõrvalt viib mereni maailmakuulus Potjomkini trepp. Oma koha on leidnud Võssotski, Majakovski, Ostap Benderi ja apelsini (jah, apelsini) ausambad. Ning kõik hulkuvad kassid on paksud, sest neid toita on auasi. 

Odessa ei ole Ukraina ega ammugi Venemaa. Odessa elanik kannab uhkusega tiitlit odessiit, kõneleb odessa keeles ja heidab igal võimalikul juhul õhku killu kohalikku hõrku huumorit. Sünnist saati on see linn mitme kultuuri mosaiik, kuhu iga võõras on teretulnud oma värvi lisama.

missioon.jpg

Võimalik missioon

Märkmeid Ukrainast

Autor: Kuido Merits
Go Group, 2016

Kuido Merits on töötanud Ukrainas nii Eesti suursaatkonna asejuhi kui ka OSCE erivaatlusmissiooni liikmena. Ta tunneb Ukrainat, selle maa kultuuri ja poliitilist köögipoolt peensusteni.

Oma raamatus on ta aga ühendanud poliitika, diplomaatia, sõja ja kunsti arusaadavaks ja üldinimlikuks tervikuks, mis puudutab igaüht, kes tunneb muret õigluse pärast meid ümbritsevas maailmas.

Selle raamatu põhipaatos on aga väga praktiline – Ukraina saatust ning Ida-Ukraina ja Krimmi staatust ei tohi unustada.

Kuido Meritsa sulest on Wido Moritza varjunime all ilmunud ka Eesti välispoliitika telgitagustest rääkiv ilukirjanduslik teos „Mullivabalt“.

Autor: Kuido Merits
Go Group, 2016

Kuido Merits on töötanud Ukrainas nii Eesti suursaatkonna asejuhi kui ka OSCE erivaatlusmissiooni liikmena. Ta tunneb Ukrainat, selle maa kultuuri ja poliitilist köögipoolt peensusteni.

Oma raamatus on ta aga ühendanud poliitika, diplomaatia, sõja ja kunsti arusaadavaks ja üldinimlikuks tervikuks, mis puudutab igaüht, kes tunneb muret õigluse pärast meid ümbritsevas maailmas.

Selle raamatu põhipaatos on aga väga praktiline – Ukraina saatust ning Ida-Ukraina ja Krimmi staatust ei tohi unustada.

Kuido Meritsa sulest on Wido Moritza varjunime all ilmunud ka Eesti välispoliitika telgitagustest rääkiv ilukirjanduslik teos „Mullivabalt“.

punane.jpeg

PUNANE NÄLJAHÄDA

STALINI SÕDA UKRAINAS

Autor: Anne Applebaum
Varrak, 2018

1929. aastal pani Stalin aluse sovetiriigi põllumajanduse kollektiviseerimisele − seda võib nimetada teiseks punarevolutsiooniks oktoobripöörde järel −, millega kihutati miljonid talupojad oma kodunt ja maalt minema. Kolhooside rajamine tõi kaasa katastroofilise, Euroopa ajaloo rängima näljahäda. Aastail 1931−1933 suri NSVL-is nälga vähemalt viis miljonit inimest. Kuid hädaliste abistamise asemel kasutas totalitaarriik tragöödiat ära selleks, et vabaneda endale tüütust poliitilisest probleemist. Anne Applebaum selgitab, et need üle kolme miljoni ukrainlase, kes nälja tõttu hukkusid, ei olnud juhuslikud äpardunud poliitika ohvrid, vaid Stalin jättis nad kavakindlalt surema.

Applebaum tõestab arhiividokumentide ja mälestuste abil seda, mida on ammu kahtlustatud: vastuseks Ukrainas hulgaliselt toimunud rahutustele pani Stalin paika plaani Ukraina talupoegkond hävitada. Moskva sulges Ukraina piirid ja võttis selt provintsi staatusse alandatud liiduvabariigilt kogu toidu. Nälg levis kiiresti ja inimesed olid valmis sööma kõike: puukoort, koeri, laipu.

„Punane näljahäda” kirjeldab haaravalt lihtsate inimeste võitlust seletamatu kurjusega ühes 20. sajandi kõige võikamas massimõrvas.

Mihkel Mutt soovitab: "Kõiki selle autori raamatuid maksab lugeda, sest need põhinevad ulatuslikul uurimistööl, samas on kirja pandud selges arusaadavas stiilis. Applebaum on üks neid Lääne intellektuaale, kes on Venemaad vaadelnud ilma roosade prillideta. Teos aitab ka mõista praegu Ukrainas toimuvat, sest ajaloo vari on pikk. Ühtlasi meenutab meile, mis koletis „onu Jossifit“ tegelikult oli."

Autor: Anne Applebaum
Varrak, 2018

1929. aastal pani Stalin aluse sovetiriigi põllumajanduse kollektiviseerimisele − seda võib nimetada teiseks punarevolutsiooniks oktoobripöörde järel −, millega kihutati miljonid talupojad oma kodunt ja maalt minema. Kolhooside rajamine tõi kaasa katastroofilise, Euroopa ajaloo rängima näljahäda. Aastail 1931−1933 suri NSVL-is nälga vähemalt viis miljonit inimest. Kuid hädaliste abistamise asemel kasutas totalitaarriik tragöödiat ära selleks, et vabaneda endale tüütust poliitilisest probleemist. Anne Applebaum selgitab, et need üle kolme miljoni ukrainlase, kes nälja tõttu hukkusid, ei olnud juhuslikud äpardunud poliitika ohvrid, vaid Stalin jättis nad kavakindlalt surema.

Applebaum tõestab arhiividokumentide ja mälestuste abil seda, mida on ammu kahtlustatud: vastuseks Ukrainas hulgaliselt toimunud rahutustele pani Stalin paika plaani Ukraina talupoegkond hävitada. Moskva sulges Ukraina piirid ja võttis selt provintsi staatusse alandatud liiduvabariigilt kogu toidu. Nälg levis kiiresti ja inimesed olid valmis sööma kõike: puukoort, koeri, laipu.

„Punane näljahäda” kirjeldab haaravalt lihtsate inimeste võitlust seletamatu kurjusega ühes 20. sajandi kõige võikamas massimõrvas.

Mihkel Mutt soovitab: "Kõiki selle autori raamatuid maksab lugeda, sest need põhinevad ulatuslikul uurimistööl, samas on kirja pandud selges arusaadavas stiilis. Applebaum on üks neid Lääne intellektuaale, kes on Venemaad vaadelnud ilma roosade prillideta. Teos aitab ka mõista praegu Ukrainas toimuvat, sest ajaloo vari on pikk. Ühtlasi meenutab meile, mis koletis „onu Jossifit“ tegelikult oli."

tuumakatastroof.jpeg

TŠORNOBÕL

Tuumakatastroofi ajalugu

Autor: Sergi Plohhi
Postimees Kirjastus, 2019

1986. aasta 26. aprill on läinud ajalukku päevana, mil toimus plahvatus Tšornobõli tuumajaamas. Sergi Plohhi jutustab arhiividokumentidele ja intervjuudele toetudes loo Euroopa raskeimast tuumakatastroofist, mis jättis oma jälje sadade tuhandete inimeste, teiste hulgas ka eestlaste ellu. Põnevikuna kirjutatud raamat viib meid kevadiselt muretusse Ukrainasse, reaktori juhtimisruumi, hüljatud küladesse ning võimulolijate kabinettidesse. Aga ennekõike on see tuletõrjujate, teadlaste, inseneride, tööliste, militsionääride ja sõjaväelaste lugu, kes pidid oma tervise hinnaga toime tulema pealtnäha võimatuga: hoidma ära tuumapõrgu, mille kõige hullemad tagajärjed oleksid hävitanud elu kaugemalgi kui Euroopas.

Raamat võitis 2018. aastal Ühendkuningriigi mainekaima aimeraamatute auhinna, Baillie Giffordi preemia.

Sergi Plohhi elas 1986. aastal Ukrainas vähem kui 500 km kaugusel Tšornobõlist, praegu on tema kodu Ameerika Ühendriikides. Ta on Harvardi Ülikooli Ukraina ajaloo professor ja sealse Ukraina uurimisinstituudi direktor. Tema sulest on ilmunud mitmeid auhindadega pärjatud raamatuid, millest eesti keeles on varem ilmunud „Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp”.

Autor: Sergi Plohhi
Postimees Kirjastus, 2019

1986. aasta 26. aprill on läinud ajalukku päevana, mil toimus plahvatus Tšornobõli tuumajaamas. Sergi Plohhi jutustab arhiividokumentidele ja intervjuudele toetudes loo Euroopa raskeimast tuumakatastroofist, mis jättis oma jälje sadade tuhandete inimeste, teiste hulgas ka eestlaste ellu. Põnevikuna kirjutatud raamat viib meid kevadiselt muretusse Ukrainasse, reaktori juhtimisruumi, hüljatud küladesse ning võimulolijate kabinettidesse. Aga ennekõike on see tuletõrjujate, teadlaste, inseneride, tööliste, militsionääride ja sõjaväelaste lugu, kes pidid oma tervise hinnaga toime tulema pealtnäha võimatuga: hoidma ära tuumapõrgu, mille kõige hullemad tagajärjed oleksid hävitanud elu kaugemalgi kui Euroopas.

Raamat võitis 2018. aastal Ühendkuningriigi mainekaima aimeraamatute auhinna, Baillie Giffordi preemia.

Sergi Plohhi elas 1986. aastal Ukrainas vähem kui 500 km kaugusel Tšornobõlist, praegu on tema kodu Ameerika Ühendriikides. Ta on Harvardi Ülikooli Ukraina ajaloo professor ja sealse Ukraina uurimisinstituudi direktor. Tema sulest on ilmunud mitmeid auhindadega pärjatud raamatuid, millest eesti keeles on varem ilmunud „Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp”.

kurtide.jpeg

KURTIDE VABARIIK

LRK 32-33/2020

Autor: Ilyja Kaminsky
Loomingu Raamatukogu, 2020

Ilya Kaminsky (sünd. 1977) on Ukrainast pärit Ameerika luuletaja, kelle teisest autorikogust „Kurtide vabariik“ kujunes 2019. aasta üks enim tähelepanu pälvinud luuleteoseid ingliskeelses luuleruumis. Luulekogusse koondatud enamjaolt lüürilise alatooniga luuletused jutustavad loo okupeeritud Vassenka linnast. Sõjavägi tapab nukuetenduse ajal kurdi poisi, kes ei kuule seersandi käsklust, mispeale linnarahvas otsustab ühiselt loobuda kuulmisest ja valida vaikimise. Nõnda on luulekogus korraga vaatluse all poliitiline vastupanu ning armastus, intiimsus ja ühtehoidmine sõja ajal, keele ja vaikimise roll välise surve all. Luuletusi saadavad Jennifer Whitteni illustratsioonid Vassenka linnarahva leiutatud käemärkidest.

Autor: Ilyja Kaminsky
Loomingu Raamatukogu, 2020

Ilya Kaminsky (sünd. 1977) on Ukrainast pärit Ameerika luuletaja, kelle teisest autorikogust „Kurtide vabariik“ kujunes 2019. aasta üks enim tähelepanu pälvinud luuleteoseid ingliskeelses luuleruumis. Luulekogusse koondatud enamjaolt lüürilise alatooniga luuletused jutustavad loo okupeeritud Vassenka linnast. Sõjavägi tapab nukuetenduse ajal kurdi poisi, kes ei kuule seersandi käsklust, mispeale linnarahvas otsustab ühiselt loobuda kuulmisest ja valida vaikimise. Nõnda on luulekogus korraga vaatluse all poliitiline vastupanu ning armastus, intiimsus ja ühtehoidmine sõja ajal, keele ja vaikimise roll välise surve all. Luuletusi saadavad Jennifer Whitteni illustratsioonid Vassenka linnarahva leiutatud käemärkidest.

depeche.png

DEPECHE MODE

LRK 24-26/2020

Autor: Sergi Žadan
Loomingu Raamatukogu, 2020

1993. aasta suvel peavad kolm Harkivis olesklevat noormeest – minajutustaja Žadan, Koer Pavlov ja Kommunisti-Vasja – leidma üles neljanda kamraadi Karburaatori-Saša, et talle tähtis teade edasi anda. Oma teel kohtavad nad nii abistajaid kui ka vastutöötajaid, tarbivad teadvusseisundit muutvaid aineid ning liiguvad üle piiri otseses ja kaudses mõttes. Klassikaline kangelase teekonna müüt on sedapuhku esitatud postsovetlikule metsikule idale kohases pöörases vormis.

„Depeche Mode“ on Ukraina kirjaniku, tõlkija, muusiku ja kodanikuaktivisti Sergi Žadani (sünd. 1974) esimene romaan. Tõlkija Riina Roasto tutvustab tema elu ja loomingut saatesõnas lähemalt.

Autor: Sergi Žadan
Loomingu Raamatukogu, 2020

1993. aasta suvel peavad kolm Harkivis olesklevat noormeest – minajutustaja Žadan, Koer Pavlov ja Kommunisti-Vasja – leidma üles neljanda kamraadi Karburaatori-Saša, et talle tähtis teade edasi anda. Oma teel kohtavad nad nii abistajaid kui ka vastutöötajaid, tarbivad teadvusseisundit muutvaid aineid ning liiguvad üle piiri otseses ja kaudses mõttes. Klassikaline kangelase teekonna müüt on sedapuhku esitatud postsovetlikule metsikule idale kohases pöörases vormis.

„Depeche Mode“ on Ukraina kirjaniku, tõlkija, muusiku ja kodanikuaktivisti Sergi Žadani (sünd. 1974) esimene romaan. Tõlkija Riina Roasto tutvustab tema elu ja loomingut saatesõnas lähemalt.

Hea lugeja!

Viimastel päevadel on meie kõigi tähelepanu koondunud  sündmustele Ukrainas.

Raamatud meie väiksel väljapanekul kajastavad Ukraina ajalugu ja poliitikat, on ka mõned uuemad ilukirjanduslikud teosed.

Oleme sinuga, Ukraina!