Tallinna Ehituskooli digiõpe Meiler Tunniplaan Tallinna Ehituskooli blogi Tallinna Ehituskool Instagrammis Tallinna Ehituskool Facebookis Tallinna Ehituskool Youtube's

Eesti Vabariik - 103

 

Kes kaugele taha - ajaloosse - vaadata oskab,  see oskab ka ette näha.

Juhan Luiga    

 

Siin on valik meie raamatukogus olevast kirjandusest, mis kajastab Eesti Vabariigi ajalugu. Suurema tähelepanu all on möödunud sajandi esimene pool. Väljapanekust leiate nii teaduslikke uurimusi  meie riigi tähtsündmustest ja arengutest, meie riigitegelaste elulugusid ja mälestusi kui ka seda ajajärku kajastavaid ilukirjandusteoseid.

Head Eesti Vabariigi aastapäeva, austatud lugeja!

 

 

EESTI AJALUGU

Autor: Seppo Zetterberg

Tänapäev, 2010

Eestil on palju ajalugusid. Peale poliitilise ajaloo tuleb kindlasti rääkida ka kultuurilisest, majanduslikust ja sotsiaalsest ajaloost. 

Seppo Zetterbergi “Eesti ajalugu” on üldkäsitlus, mis hõlmab neid kõiki. See mahukas ühtede kaante vahele surutud raamat on kõige kaasaegsem raamat Eesti ja eestlaste ajaloost alates kõige vanemast ajast kuni tänapäevani. 

Peale teksti ja illustratsioonide väärib eraldi esiletõstmist ulatuslik kasutatud kirjanduse nimekiri, mis näitab, et kirjutamisel on arvestatud kõige uuemate uurimustööde tulemusi ja peale ammu tuntud faktide on siin ka palju uut. 

“Eesti ajalugu” on ainulaadne raamat ning suurtöö, mis on mõeldud kõigile ajaloohuvilistele.

Eesti Vabariik 90

Sündmused ja arengud

Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008

 

Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva tähistamiseks andis Eesti Entsüklopeediakirjastus välja suureformaadilise kogumiku meie kodumaa üheksast aastakümnest. See on terviklik ülevaade Eesti ajaloost, mis peaks kuuluma iga eestimeelse kodu lugemisvara hulka. 

Raamat käsitleb Eesti elu aastate lõikes: 1918, 1919, 1920 ja nii edasi, kuni 2007. aastani.

Väljaandest leiate Eesti sündmuste ja arengute kronoloogia, lahtikirjutatud huvipakkuvad faktid ja vähemkäsitletud teemad. Rikkalikult illustreeritud raamatus on kasutatud vähetuntud või seni teadmata fotosid, kus üks pilt ja mõjukas pildiallkiri ütleb isegi rohkem kui tekstiline ülevaade. Raamatus on 344 lehekülge, üle 600 foto ja kaardi ning nimeregistris on 1626 isikut – kes kõik on meie elu mõjutanud ja kujundanud.

EESTI LIPP 120

5. juunil 2004 Tartus peetud teadusliku konverentsi materjalid

EESTI ÜLIÕPILASTE SELTSI KIRJASTUS, 2007

 

5. juunil 2004 peeti Tartus sini-must-valge lipu 120. aasta-päevale  pühendatud ajalookonverents.                Käesolevasse kogumikku on lisaks konverentsi  ettekannete tekstidele koondatud ka Göteborgi eestlastele peetud lipu-juubeli kõne, esimese sini-must-valge lipu konserveerimise protokoll ja lipu 50. aastapäeva albumiartiklid. Raamat annab põhjaliku ülevaate meie rahvusvärvide ajaloost ja tähendusest.

EESTI VABADUSSÕJA AJALUGU I

VABADUSSÕJA EELLUGU. PUNAVÄE SISSETUNG JA EESTI VABASTAMINE

Autorid: Peeter Kaasik, Lauri Vahtre, Urmas Salo, Ago Pajur, Tõnu Tannberg, Hellar Lill, Toomas Hiio, Toe Nõmm, Taavi Minnik

Varrak, 2020

Vabadussõda on eestlaste ajaloo seni kõige ülevam ning ühtlasi ka kõige maisem ja asjalikum lehekülg, sest Eesti riik rajati Vabadussõja käigus ja rahvagi liitis lõplikult just see sõda. Vabadussõjaga tekkinud ühtekuuluvus osutus nii tugevaks, et aitas eestlastel üle elada isegi poole sajandi pikkuse võõrvõimu ja andis jõudu taastada oma riik. Seetõttu on oluline, et Vabadussõja käiku, selle tõuse ja mõõnu ning sõjaga kaasnenud õppetunde jätkuvalt teataks ning tuntaks.

Nüüdseks, mil meid lahutab Vabadussõjast juba terve sajand, on meie teadmised oluliselt laienenud. Kõigepealt teame tänapäeval Vabadussõja järellugu. Teiseks on vahepealsete aastakümnete jooksul kirja pandud hulgaliselt mälestusi, avaldatud seni tundmata fakte, leitud uusi arhiivimaterjale või pääsetud ligi neile, mis varem olid kättesaamatud. Pärast Eesti Vabariigi taastamist on Vabadussõjast avaldatud hulk teaduslikke töid, milles sisalduvat infot kildhaaval kokku korjata on jõukohane vaid spetsialistile. Ning loomulikult on ajas muutunud ka lugeja. Nii tekkiski vajadus uue, ajakohastatud, laiale lugejaskonnale suunatud ülevaateteose järele.

„Eesti Vabadussõja ajalugu” on kaheköiteline. Esimeses köites antakse ülevaade Vabadussõja eelloost, olukorrast sõja eel, taganemisest ja vastupealetungist ning kevadistest lahingutest, mis olid eriti rasked Lõunarindel. Ajaliselt jõuab käsitlus esimese köite lõpuks 1919. aasta maikuu keskpaika. Seda osa Vabadussõjast võiks tinglikult nimetada sõjaks Eesti pärast. Teises köites kirjeldatakse Eesti vägede võitlusi väljaspool Eesti piire, mille käigus jõuti Petrogradi ja Riia alla ning Pihkva ja Jēkabpilsi taha. Omaette peatüki moodustab sõda Landeswehriga, samuti rahuläbirääkimised Tartus. Seda perioodi Vabadussõjast võib tinglikult nimetada sõjaks rahu nimel.

Teos on kirjutatud ajaloolist tõde silmas pidades ja selle poole püüeldes. Raamatu mõlemad köited on illustreeritud pea 800 foto ja ligi saja kaardiga.

Mihkel Mutt soovitab: “Säärase fundamentaalse teose olemasolu on iseenesestmõistetav ja vältimatu kivi meie kultuurmüüris. Samuti on väga tervitatav, et ajal, kui ajaloo ümberkirjutamine on moes, käsitletakse Eesti riigi loomise põhjapanevat ajajärku vastutustundlikult ja asju nende õigete nimedega nimetades.”

EESTI VABADUSSÕJA AJALUGU II

KAITSESÕDA PIIRIDE TAGA JA LÕPUVÕITLUSED

Autorid: Peeter Kaasik, Lauri Vahtre, Urmas Salo, Ago Pajur, Tõnu Tannberg, Hellar Lill, Toomas Hiio, Toe Nõmm, Taavi Minnik

Varrak, 2020

Vabadussõjaga tekkinud ühtekuuluvus osutus nii tugevaks, et aitas eestlastel üle elada isegi poole sajandi pikkuse võõrvõimu ja andis jõudu taastada oma riik. Seetõttu on oluline, et Vabadussõja käiku, selle tõuse ja mõõnu ning sõjaga kaasnenud õppetunde jätkuvalt teataks ning tuntaks.

Nüüdseks, mil meid lahutab Vabadussõjast juba terve sajand, on meie teadmised oluliselt laienenud. Kõigepealt teame tänapäeval Vabadussõja järellugu. Teiseks on vahepealsete aastakümnete jooksul kirja pandud hulgaliselt mälestusi, avaldatud seni tundmata fakte, leitud uusi arhiivimaterjale või pääsetud ligi neile, mis varem olid kättesaamatud. Pärast Eesti Vabariigi taastamist on Vabadussõjast avaldatud hulk teaduslikke töid, milles sisalduvat infot kildhaaval kokku korjata on jõukohane vaid spetsialistile. Ning loomulikult on ajas muutunud ka lugeja. Nii tekkiski vajadus uue, ajakohastatud, laiale lugejaskonnale suunatud ülevaateteose järele.

„Eesti Vabadussõja ajalugu” on kaheköiteline. Esimeses köites antakse ülevaade Vabadussõja eelloost, olukorrast sõja eel, taganemisest ja vastupealetungist ning kevadistest lahingutest, mis olid eriti rasked Lõunarindel. Ajaliselt jõuab käsitlus esimese köite lõpuks 1919. aasta maikuu keskpaika. Seda osa Vabadussõjast võiks tinglikult nimetada sõjaks Eesti pärast. Teises köites kirjeldatakse Eesti vägede võitlusi väljaspool Eesti piire, mille käigus jõuti Petrogradi ja Riia alla ning Pihkva ja Jēkabpilsi taha. Omaette peatüki moodustab sõda Landeswehriga, samuti rahuläbirääkimised Tartus. Seda perioodi Vabadussõjast võib tinglikult nimetada sõjaks rahu nimel.

Teos on kirjutatud ajaloolist tõde silmas pidades ja selle poole püüeldes. Raamatu mõlemad köited on illustreeritud pea 800 foto ja ligi saja kaardiga.

Mihkel Mutt soovitab: “Säärase fundamentaalse teose olemasolu on iseenesestmõistetav ja vältimatu kivi meie kultuurmüüris. Samuti on väga tervitatav, et ajal, kui ajaloo ümberkirjutamine on moes, käsitletakse Eesti riigi loomise põhjapanevat ajajärku vastutustundlikult ja asju nende õigete nimedega nimetades.”

LÜHIKE VABADUSSÕJA AJALUGU

Autor: August Traksmaa

Olion, 1992

 

Vabadussõda ülevaatlikult esitava teose kordustrükis on autori kirjaviis, esitrükise kujundus ja kõik illustratsioonid autentsuse huvides säilitatud ning lisatud Hannes Walteri poolt A. Traksmaad tutvustav, tema andmeid kommenteeriv ja täpsustav eessõna.

 

KAS VÕIT VÕI SURM 1 - 3

MÄLESTUSI VÕITLUSPÄEVILT ISAMAA EEST

Autor: Karl Parts

 

Printest, 1991

Kolonel Karl Parts'i mälestusteraamat Eesti Vabadussõja (1918-1920) ajaloost. Autori tekst on pildistatud 1931. a. «Uudislehe» kirjastuse väljaandest, fotod on asendatud.

Karl Parts formeeris Eesti vabadussõjas J. Pitka abilisena esimesi soomusronge ja oli nende lahingujuhiks. Karl Partsi autasustati I liigi 1. järgu vabadusristiga ja II liigi 3. järgu vabadusristiga.

A. Hinnom kirjutas: "Soomusrongid ja kapten Karl Parts on üks mõiste, nad on lahutamatud. Kahtlemata oli Parts üks omapärasemaid kujusid vabadussõjas. Pikk, sihvakas, hea sõjamehe hoiakuga, oli ta väga esinduslik. Ta armastas ja oskas kõnelda, vahel oli häda temaga, sest sattudes kõnehoogu ei tahtnud ega tahtnud lõpetada. Suur isamaalane. Ta ülim soov oli punased kodumaa pinnalt välja peksta. Ta oli lahingutea pealetungi tiivustaja. Mitte lahingute juhtimises ei seisnud Partsi tähtsus, vaid et lahingusse mindi ja südilt mindi!"

Kolonel Karl Parts vangistati 1940. aastal ja arvatavasti tapeti Nõukogude Venemaal.

SÕJATEGEVUSE PÄEVARAAMAT

2SE EESTI JALAVÄEPOLGU SÕJATEGEVUSE PÄEVARAAMAT. ALATUD: 21/XI. 1918. LÕPETATUD: 31/XII. 1919

Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003

 

Te hoiate käes Vabadussõja-aegse 2. jalaväepolgu sõjategevuse päevaraamatut, mis sisaldab alates Vabadussõjale eelnenud nappidest rahupäevadest kuni sõja võiduka lõpuni tehtud ülestähendusi.

Seda päevikut on pidanud ohvitserid ja allohvitserid, kes ei saanud seda mitte alati teha soojades staabiruumides. Nendes märkmetes pole sõda heroiline nagu lihvitud kunstiteos, vaid argine tegevus, nähtuna staabiohvitseri pilgu läbi. Imetlusväärne on see rahu ja asisus, millega on kajastatud meie ajaloo ärevaid ning kriitilisi hetki. Tähelepanu väärib kirjutajate hea eesti keel, sest tegemist oli ju põlvkonnaga, kes oli kasvanud tõsivenestamise ajal, mil nii algkool kui ka sõjakool olid venekeelsed, ja kes oli osalenud Esimeses ilmasõjas tsaariarmee ridades. Paljud meie hulgast võivad kadestada meeste head käekirja, arvestades seda, et nii mõnigi kord tuli ülestähendusi teha kas vankripäral, kaevikurinnatisel või lihtsalt põlve otsas.

Kes tahab teda, kuidas sõda tegelikult välja näeb, peaks lugema just seda raamatut.

MINU MÄLESTUSED I - IV

JOHAN PITKA

Eesti Päevaleht, 2010

 

Johan Pitka (sündinud Juhhan Pitka; 19. veebruar 1872 Võhmuta vald – surmaaeg ja -koht teadmata, arvatavasti september 1944) oli Eesti Vabariigi Merejõudude juhataja, kontradmiral, Eesti Vabadussõjas Eesti sõjaväe organiseerimisel üks kesksemaid tegelasi.

Siinsesse väljaandesse on koondatud tema mälestustesarjast ilmuda jõudnud «Minu mälestused I-III» (1937–1939) ning «Orkaanis ja džunglis : Minu mälestused IV» (1939), milles ta on kirjanikusulega jäädvustanud meenutused oma suguvõsast ja lapsepõlvest ning meresõitjaelust kuni 20. sajandi alguseni. 

TARTU RAHU

AUTOR: EDGAR MATTISEN

Eesti Raamat, 1989

 

Professor Edgar Mattisen on rikkaliku dokumentaalse materjali põhjal andnud esmakordselt nii ulatusliku ja tervikliku käsitluse Vene SFNV ja kodanliku Eesti Vabariigi Tartu rahust 2. veebruaril 1920.

JAAN POSKA

EESTI RIIGITEGELASE ELUKÄIK

Autor: Eduard Laaman

Eesti Kirjanduse Selts, 1998

Jaan Poska (24. jaanuar 1866  Kirikuküla Laiuse vald, Laiuse kihelkond – 7. märts 1920 Tallinn Eesti Vabariik) oli Eesti poliitik.

Pärast Tartu ülikooli lõpetamist töötas Poska Tallinnas advokaadina. Aastatel 1913–1917 oli ta Tallinna linnapea ja 1917. aastal Venemaa Ajutise Valitsuse Autonoomse Eestimaa kubermangu komissar ning Ülevenemaalise Asutava Kogu liige.

Eestimaa Päästekomitee määras Poska Eesti välisministriks. Ta oli Eesti Asutava Kogu liige ja Vene SFNV-ga peetavate rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juht. Poska oli seotud ka Eesti Vabariigi põhiseaduse valmistamisega.

JAAN TÕNISSON JA EESTI ISESEISVUS

Autor: ERKKI TUOMIOJA

Varrak, 211

 

Eesti esimesest iseseisvusperioodist kerkib esile kaks nime: Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts. Nende koostöö ja konkurents on lõimelõngaks ka siinses põhjalikus Jaan Tõnissoni eluloos.

Päts alustas vasakradikaalina, aga lõpetas autoritaarse riigipeana.Tõnisson oli parempoolne rahvuslane, lehe- ja riigimees, kes tõusis mitut keerdkäiku pidi liberaalse opositsiooni juhiks ja kadus Nõukogude salapolitsei vangistatuna.

Erkki Tuomioja on valinud oma teosele huvitava lähenemisnurga: ta põimib Tõnissoni elujärkude ja Eesti poliitilise ajaloo sekka samal ajal Soomes aset leidnud sündmusi ja poliitilisi otsuseid. Tulemuseks on biograafia, mida on rikastatud huvitavate tõlgendustega sellest, kuidas geograafia, naabrussuhted, poliitikute isikuomadused ja püüdlused ning sageli tühisedki seigad mõjutavad ajaloo suuri pöördeid ja riikide arengut.

KAKS SUURT

JAAN TÕNISSON, KONSTANTIN PÄTS JA NENDE AJASTU

Autor: Märt Raud

Olion, 1991

Teos jutustab kahest Eesti suurmehest, nende eluteest ja riigimehetegevusest Eesti Vabariigi loomisel ja korraldamisel. Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts olid poliitilised vastased. Esimene oli aatemees, ideede andja, poliitiline võitleja, kes ei pooldanud kompromisse; teine pragmaatik, tasa ja targu tegutseja, kes oli valmis koostööks ka teisitimõtlejatega. Mõlemad olid aga terava mõistusega, andekad poliitikud, jõulised isiksused, kes ei põrganud tagasi kuitahes suurte raskuste ees. Tutvudes Tõnissoni ja Pätsi elukäiguga, saab lugeja ka ülevaate tolleaegsetest ajaloosündmustest Eestis.

FAATUM. EESTI TEE HÄVINGULE

Riigikontrolör Karl Soonpää päevik Eesti Vabariigi saatuseaastatest 1939 - 1940

Koostanud ja kommenteerinud Küllo Arjakas

SE&JS Kirjastus

 

Raamat „Faatum. Eesti tee hävingule 1939–1940” sisaldab omaaegse riigikontrolöri Karl Soonpää päeviku aastatest 1939–1940 ning poliitilisi, diplomaatilisi ja sõjandusalaseid dokumente, artikleid, kirju, allikmaterjale ja fotosid 1930. aastate lõpust ja 1940. aastate algusest. 840-leheküljeline raamat avab pöördeliste aastate saatuslikke tagamaid nii sõnas kui ka pildis. Selle ülimalt traagilise epohhi kohta ilmunud raamatutest Eestis on „Faatum” seni üks ülevaatlikumaid, paljud unikaalsed fotod (kokku 350 fotot) ja dokumendid ilmuvad trükis esimest korda. Kommentaaridega varustatud dokumendid, mida ilmestavad arhiivifotod, peegelduvad ehmatava aktuaalsusega ka tänapäeva. Kes iganes meist püüab vähegi mõista või endale lahti seletada tänase Eesti, Euroopa ja kogu maailma ees seisvaid probleeme, sellele võiks „Faatum” olla nii õpetaja kui ka tuleviku teejuht.  

Karl Soonpää päeviku lugeja saab teada:

* mida president Konstantin Päts, peaminister Jüri Uluots, kindral Johan Laidoner ja teised riigimehed 1939. ja 1940. aastal valitsuses Eesti olukorrast ja saatusest tegelikult rääkisid

* kes oli see Eesti tipp-poliitik, kes soovis pärast baaside lepingu sõlmimist asuda otsekohe kaitsekulutusi kärpima ja tahtis hakata tegema rahva hulgas kihutustööd Nõukogude baasidele heakskiidu saavutamiseks 

* missugused paberid ja miks lasi peaminister Kaarel Eenpalu ära põletada 1939. aasta sügisel

* kuidas tähistati Eesti Vabariigis juba 1939. aasta 7. novembril Oktoobrirevolutsiooni 22. aastapäeva

* kuidas Eesti Vabariik tegi endale musta raha, osaledes Euroopas relvade salakaubanduses

* kes Eesti poliitikutest saatis Jossif Stalinile sünnipäeva puhul eraldi isikliku telegrammi

 

* mida arvasid Eesti juhid võimalusest leevendada vaikiva ajastu reegleid ja lubada taas erakondade tegevust

HÄÄLETU ALISTUMINE

Eesti, Läti ja Leedu välispoliitilise orientatsiooni kujunemine ja iseseisvuse kaotus. 1920. aastate keskpaigast annektsioonini

Autor: Magnus Ilmjärv

Argo, 204

 

Raamatus vaadeldakse mitmete maade arhiivimaterjalide põhjal, missugused olid presidentide Konstantin Pätsi, Karlis Ulmanise ja Antanas Smetona suhted Nõukogude Liiduga; mis takistas Balti riikide poliitilist ja sõjalist koostööd; missugused olid Balti riikide suhted suurriikide Inglismaa, Saksamaa ja Nõukogude Liiduga ning Poolaga; mida kujutas endast 1930. aastate teisel poolel deklareeritud nn neutraliteedipoliitika. 

Üheks uurimisobjektiks on küsimus, miks ei tekkinud Balti riikide vahel 1939. aasta sügisel välis- ja sõjalis-poliitilist koostööd; miks Eesti, Läti ja Leedu valisid erinevalt Soomest alistumise tee. 

Balti riikide omavahelisi suhteid vaadeldakse Nõukogude Liidu ja Saksamaa välispoliitika ning rahvusvaheliste suhete kontekstis. Vaatluse all on ka suurriikide majanduspoliitika mõju Balti riikide välispoliitikale. 

Baltimaade sisepoliitikat käsitletakse raamatus sedavõrd, kuivõrd see puudutas ja mõjutas nende välispoliitikat. Balti riikidest on pearõhk Eesti välispoliitikal. 

Raamat lükkab paljuski ümber meie senist müütidel põhinevat minevikunägemust ja aitab paremini mõista, miks kaotasid kolm Balti riiki 1940. aastal iseseisvuse.

TÕUS JA MÕÕN I-II

Mälestusi kodumaalt

Autor: Elmar Tambek

Hea Lugu, 2017

 

Eesti Vabariigi presidendi kantselei ülem Elmar Tambek sündis 24. detsembril 1897 Virumaal taluniku pojana. Pärast õpinguid Petrogradi Sõjaväemeditsiini Akadeemias naasis ta 1918. aastal kodumaale ja osales Vabadussõjas, jätkates seejärel teenistust ohvitserina. Tambek lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja pidas hiljem prokuröri ja õppejõu ametit. President Konstantin Pätsi kantselei ülem oli Tambek aastatel 1938–1940, 1974–1991 oli ta vabariigi presidendi kantselei ülem eksiilis. 

Kanadas ilmunud mälestusteraamatu „Tõus ja mõõn“ kohta ütles Tambek, et see on väljalõige tema elust kodumaal, peamiselt ajast, mida mõned nimetavad vaikivaks, teised aga produktiivse töö ajastuks Eestis. Raamatu autori sõnul sai temast Konstantin Pätsi lähimaid inimesi ning oma mälestustes jutustab ta, kuidas elu teda selleks ametiks ette valmistas, kuidas ta oma ülesannetega toime tuli ja kuidas saatuse soosikuna tuli välja punasest põrgust ja pruunist rajust. 

Elmar Tambek suri 26. juunil 1991 Vancouveris.

SOOMEPOISID

ÜLEVAADE EESTI VABATAHTLIKE LIIKUMISEST NING SÕJATEEST SOOMES JA KODUMAAL TEISE MAAILMASÕJA PÄEVIL

Autorid: Evald Uustalu ja Rein Moora

Olion, 1993

 

Endiste soomepoiste, välismaale siirdunud autorite koostöös valminud faktirohke uurimus Soome armees väljaõppe saanud eesti poiste saatusest. Raamat on huviga loetav, sest selles on lisaks faktidele palju huvitavaid seiku sõjaväelaagritest ja rindelt, sellest, kuidas soomepoisid 1944. aasta sügisel tõttasid kodumaale Eesti iseseisvust taastama ja millega see katse lõppes.

Raamatu lisas on langenute ja teadmata kadunute sõdurite nimekirjad.

VABADUSE EEST

SOOMEPOISTE LÜHIELULOOD

Soomepoiste Sõjaveteranide Eesti Ühendus, 1997

 

Eesti vabatahtlikke astus Soome kaitseväkke ligi 3400 meest ehk umbes sama palju, kui oli soomlasi 1918.-1919. aastal Eesti Vabadussõjas. Mõlemaid oli nii vähe, et nad ei saanud sõjasündmusi oluliselt mõjutada. Siiski, Karjala kannasel oli olukord 1944. aasta suvel niivõrd kriitiline, et keegi ei oska öelda, mis oli see juuksekarv, mille abil tõrjelahinguis edu saavutati. Oma koha eestlased täitsid, selles ei kahtle keegi.

Soomepoiste teenistuskäik ja saatused ongi kokkusurutuna toodud selles raamatus. Ühtlasi on see esimene taoline uurimistöö Eestis, milles ühe väeosa, täpsemalt, sama aate eest võidelnute saatus on dokumenteeritud. Töö käigus hangiti informatsiooni paljudest allikatest. Põhinimekirja koostamisel võeti aluseks Soome Sõjaarhiivist saadud sõjameete isiklikud kaardid. Samast saime muudki väärtuslikku - meie rügemendi, pataljonide ja kompaniide sõjapäevikud, Eestisse ja välismaale siirdunute nimekirjad. Valdav osa elusolevatest soomepoistest täitis toimkonna poolt saadetud küsitluslehe oma eluloo kohta. Väga hästi reageerisid üleskutsetele ajakirjanduses soomepoisid ning nende omaksed ja tuttavad üle maailma, kellelt on saadud palju fotosid, kirju ja dokumente ning isegi mõned päevikud, mis annavad ehedalt edasi meeste mõtteid ja meeleolusid.

Elulugudes kajastub eeskätt meeste sõjaväeline tegevus, mis kuni Soomest lahkumiseni on dokumentides fikseeritud. Palju tähelepanu on pööratud metsavendlusele ja represseeritute väljaselgitamisele. Raamatu alguses on viie kõige silmapaistvama soomepoisist ohvitseri põhjalikumad elulood. 

Kõik andmed raamatus on seisuga 31. märts 1997.

 

JOHAN KÕPP

MÄLESTUSTE RADADEL 1 - 4

Eesti Raamat. 1991

 

Neljast raamatust koosnev sari.

Kõpp oli üks suurtest eestlastest, kes alates 19. sajandi viimasest kümnendist mõjutasid ligi viiekümne aasta jooksul Eesti elu, panid aluse meie omariiklusele ja pidid nägema ka selle hävingut. Eesti aja- ja kultuuriloo ühe parima tundja avarapilgulise ja mõistva suhtumisega kirjutatud ning paguluses Rootsis ilmunud kultuuriloolise kallakuga mälestustes «Mälestuste radadel» (I–IV, 1953–1987) jõuab autor meenutustega lapsepõlvest 20. sajandi teise kümnendi lõppu, Esimese maailmasõja, Saksa okupatsiooni ja Vabadussõja aega. 

Eesti luteri kiriku juht ja Tartu ülikooli rektor, usuteadlane ja ajaloolane Johan Kõpp sündis 9. novembril 1874 Viljandimaal Holdre vallas kutsari pojana. 

Kõpp õppis Valga koolides ja Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis, lõpetas 1906 Tartu ülikooli usuteaduskonna, oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige ja kauaaegne vilistlaskogu esimees. Ta kuulus ajalehe Postimees toimetusse, oli Pärnu gümnaasiumide usu- ja eesti keele õpetaja ning pikemat aega Laiuse kiriku õpetaja. Kõpp võis tegeliku usuteaduse professorina aastast 1916 esimesena Tartu ülikoolis õpetada eesti keeles, oli 1919–1939 sama aine professor, usuteaduskonna organiseerija ja dekaan, 1923–1928 ülikooli prorektor ja 1928–1937 rektor, ülikooli koguduse eesti pihtkonna õpetaja ja 1939–1944 Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskop. Kõpp põgenes 1944. a septembris Rootsi, kus tegutses edasi piiskopi ja 1957. aastani peapiiskopina. 

Ta kuulus Kristliku Rahvaerakonna nimekirjas Asutavasse Kogusse ja andis mh lõpliku kuju Eesti iseseisvuse manifestile ning oli 1939–1940 Riiginõukogu liige. Kõpul on olnud suur osa luteri kiriku töö korraldamisel vaba rahvakiriku aate järgi ja Tartu ülikooli rahvusülikooliks kujundamisel. Ta oli kodumaal juhtivalt tegev väga paljudes organisatsioonides. Tartu ülikool valis ta 1934 oma audoktoriks. Johan Kõpp suri 21. oktoobril 1970 Stockholmis ja on maetud Stockholmi Metsakalmistule.

 

KOLONEL ALFONS REBANE

RAAMAT MEHEST, KES SAI RÜÜTLIRISTI TAMMELEHTEDEGA SÕJA VIIMASEL PÄEVAL

Autor: Voldemar Pinn

Kirjastus V. Pinn, 1997

 

Alfons Vilhelm Robert Rebane (24. juuni 1908 Valga – 8. märts 1976 Augsburg) oli Eesti ja Saksamaa sõjaväelane, Waffen-SS-i Standartenführer (kolonel). Rebane oli väga austatud väejuht ja esmaklassiline taktik. Oma sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel läbi murda 15 piiramisrõngast (kotist). Teda peetakse üheks parimaks eestlasest väejuhiks Teises maailmasõjas. Ta oli üks kahest välismaalasest, kes SS-i koosseisus teenisid välja Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Seda peetakse üldse kõrgeimaks sõjaliseks autasuks, mida ühele eestlasele kunagi omistatud.

MINU VANAVANAISA HARALD NUGISEKS

Autor: Mari Süda

Kirjastus SE&JS, 2011

 

See raamat räägib vaikivast kangelasest Harald Nugiseksist. Tänu tema ja paljude teiste eesti sõjameeste vaprale vastupanule surmavaenlase vastu jõudis 80 tuhat eestlast Nõukogude okupatsiooni eest läände põgeneda.

Raamat sisaldab Mari Süda uurimuse oma vanavanaisast Harald Nugiseksist ning vestlusi Haraldi, tema lähedaste ja aatekaaslastega.

Mari Süda, raamatu autor: Minu vanavanaisa Harald Nugiseks esindab neid mehi, kes panid Eesti maa ja rahva kaitsmiseks kaalule oma elu. Vanavanaisa arvates tuleks Teises vabadussõjas võidelnud mehed võrdsustada Esimeses vabadussõjas võidelnutega, sest mõlemad peeti Eesti vabaduse eest. Kingin oma raamatu vanavanaisale, sest paljud tema külalised on soovinud lugeda sõjasangari elusaatusest.

HARALD NUGISEKS (22. oktoober 1921 Särevere vald, Järvamaa – 2. jaanuar 2014)

Õppis Türi Aianduskeskkoolis ja Paide Kaubanduskoolis. Asus 20-aastase koolipoisina teenima vabatahtlikuna 185. Idapataljoni. 1942 sai Nugiseksist võitleja Eesti Leegionis. Ta sai haavata 1943. aastal Neveli all.

Idast tulnud vaenlase väed olid 1944. aastal hiigelsuured. Eesti sõjameeste võitlus Eesti eest Saksa mundris oli olude sunnil ainus võimalus neil aastatel. Võtnud väeosa juhtimise üle, tegi Nugiseks võimatust võimaliku – 1. märtsil 1944 hävitati Narva lähistel kurnava lahingu tulemusena Va(a)sa-Vepsküla-Siivertsi sillapea. Järgnes vapruse tookord kõrgeim tunnustus, Raudristi Rüütlirist.

1945 detsembris sai sõjavang Nugiseksi saatuseks Siber, kust ta pääses tagasi Eestisse alles 1958. aastal. 1990. aastatel osales ta aktiivselt Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel ja riigi ülesehitustöös: muinsuskaitses, Tori kiriku taastamistöödes, Eesti sõjameeste liikumises. Harald Nugiseks oli ligi 30 aumärgi kavaler.

VABA RIIGI TULEK

1991 KUUS OTSUSTAVAT KUUD

Autor: Tarmo Vahter

Eesti Ajalehed AS

 

Rohkem kui 300-leheküljeline teos kirjeldab dokumentaaljutustusena Eesti iseseisvuse taastamise kuut otsustavat kuud 1991. aastal. 

Teos põhineb suures osas uudsel arhiivimaterjalil. Lugu käivitub märtsis 1991 Valges Majas, kus president George Bush kohtub Arnold Rüütli ja Lennart Meriga. Sellele järgnevad kirjeldused Moskvas, Berliinis ja mujal peetud salakõnelustest.

Välisministeerium lubas Vahteril tutvuda tollaste memodega, mida ei ole seni avalikustatud. Samuti kasutas ta USA, Rootsi ja teiste riikide arhiivimaterjale. Avalikkus saab esimest korda lugeda Eesti saatuse üle peetud läbirääkimistest,” ütleb Vahter.

Varem kasutamata allikate põhjal avab raamat ka Eesti sisepoliitikat. Näiteks selgub, mida räägiti Edgar Savisaare valitsuse istungitel ja mida arvati Rahvarindest Tunne Kelami juhitavas Eesti Komitees. Samuti tuleb juttu Jaan Tootsi eriteenistuse ja Jüri Pihli kaitsepolitsei võitlusest Interrindega.

Teoses on üle 140 foto ja dokumendi, neist paljud avaldatakse esimest korda.

NIMED MARMORTAHVLIL

Autor: Albert Kivikas

Eesti Raamat, 1991

 

Albert Kivikas (1898–1978) on kirjutanud hulga romaane, mille seast on „Nimed marmortahvlil“ (1936) kahtlemata tuntuim. Võib-olla rohkemgi kui väärt lugu ise – eesti koolipoiste võitluse kujutamine Vabadussõjas – ja asjaolu, et tegu on vast õnnestunuima romaaniga sel teemal, on teose tuntust suurendanud selle erakordselt karm ärakeelatus Nõukogude Eestis. Sellest räägiti sosinal ja loeti salaja, teose kohale tõusis heroilise võitluse aura. Nõnda polnud see enam pelgalt kirjandusteos, vaid kultuurilis-ühiskondlik nähtus. „Nimed marmortahvlil“ on mitmeti autobiograafiline romaan, mis põhineb suuresti tõestisündinud lugudel. Romaanis on välja toodud omaaegne dilemma: milline pool valida, kas punased või valged? Sotsialism või rahvusriik? Töölisklassi vabadus või Eesti omariiklus? Erinevalt tänapäeva lugejast polnud tolle aja inimesel sugugi ilmselge, kumba eest võidelda. Milleks omariiklus, kui riigi kodanikud pole võrdsed? Suur osatähtsus on ka sõja mõjul noortele – esialgu arglikele ja eluvõõrastele poistele, kellest ükski ei jää puutumata sõja hävitavatest mõjudest. 

Romaani põhjal tehti 1939. aastal menukas dramatiseering, 1944 ilmus see soome keeles. 2002. aastal tehtud samanimeline mängufilm teenis iseseisvuse taastanud Eestis enim kinokülastusi kogunud eesti filmi au. 

Albert Kivikas pärines maatöölise perest Viljandimaalt. Tartu kommertskooli lõpetanud noormees osales Vabadussõjas, 1920–1921 õppis Tartu ülikoolis ajalugu, keele- ja kirjandusteadust ning oli üliõpilasseltsi Veljesto asutajaliige. Ta tegutses mitmes ajakirjandusväljaandes, 1922–1923 toimetas Berliinis kultuuriajakirju, 1931–1934 töötas Päevalehe juures. Kivikas oli ka Eesti Draamateatri (1937) ja Estonia dramaturg (1938-1940). Aastast 1944 elas Albert Kivikas Rootsis.

ISADE MAA

Autor: August Gailit

Ilmamaa, 1996

 

«Isade maa» käsitab eestlaste sangarlikku võitlust enamlastega, vabadussõda selle algusest kuni landesveerini. 

«Isade maa» erineb oma kompositsioonilt täielikult teistest seni ilmunud ja Vabadussõja ainestikule rajatud romaanidest. Autor laskub siin tõsiste lahingustseenide kirjeldusele ja esitab need ootamatu tabavuse ning selgusega. Neid lahingustseene ja rindel viibivate sõdurite elu peegeldavaid pilte vürtsitavad tihti peale huvitavate sõduritüüpide veel huvitavamad anekdoodilised sõdurilood. 

See romaan on põiming traagikast ja koomikast, mis näitab, kuidas nii tõsistes oludes, kui seda on sõda, leidub ometi põhjatu palju humoristlikku. 

August Gailit (1891-1960) on eesti kirjanduse omanäolisemaid autoreid. Tegelikult on ka tema «Isade maas» (1935) loodud pilt Vabadussõjast paratamatult gailitlik ja kindlasti veidi teistsugune kui tõsine teaduslik vaade ajaloosündmustele. Siin on keskmes huvitavad seigad, üksikud episoodid «kolmanda kompanii» võitlusteelt. Aga üldpilt, mis raamatut lugenul Vabadussõjast jääb, on ometi kokku vabadussõjalik, kindlasti saab siit aimu just sellest, kuidas täpselt tuli võit Vabadussõjas. Gailit oli ka ise sõjas, teenides sõjakirjasaatjana – ja seda niihästi Vabadussõjas kui ka Esimeses maailmasõjas.

RISTIDETA HAUAD 1, 2

Autor: Arved Viirlaid

Perioodika, 1991

 

Mitmeski mõttes ühe radikaalsema eesti kirjaniku Arved Viirlaiu peateos „Ristideta hauad” viib lugeja teise Nõukogude okupatsiooni algusaega Eestis. Sügisest 1944 pidid paljud, kellele oli kallis kodumaa vabadus, varjuma metsadesse, kust nad pidasid relvastatud võitlust okupatsioonivõimu vastu. See karm ja heroiline romaan räägib Eesti kodanike lootusetust võitlusest oma kodu ja elu eest. Paljude toonaste võitlejate saatuseks said ristideta hauad. 

Arved Viirlaid (Arved Neumann; 11. aprill 1922 Padise vald, Harjumaa – 21. juuni 2015 Mount Forest, Ontario, Kanada)

Sündis 1922. aastal Harjumaal taluperemehe pojana. Esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal liitus ta metsavendadega, 1943 oli soomepoisina Jätkusõjas, 1944 viimastes lahingutes Eestis, siis põgenes Soome ja sealt edasi Rootsi. 1945. aastal siirdus Inglismaale, kus valmistus luuretegevuseks Nõukogude Eestis. 1953. aastal asus Kanadasse. Pikka aega oli Viirlaid Eesti PEN-klubi esimees. Kirjanduslikult on tema loomingut võrreldud Jaan Krossi omaga. 

„Ristideta hauad” ilmus 1952. aastal Lundis. Teos on tõlgitud läti, rootsi, prantsuse, hispaania, soome, inglise, hiina, leedu ja vene keelde. 1954. aastal pälvis Viirlaid Henrik Visnapuu fondi auhinna. Okupeeritud kodumaal aga ei tohtinud tema nime nimetadagi. Siin sai „Ristideta hauad” ilmuda alles aastatel 1991–1992. 1997. aastal määras president Lennart Meri Viirlaiule Riigivapi III klassi teenetemärgi, kuid talle omase radikaalsusega keeldus kirjanik seda vastu võtmast.

WIKMANI POISID

AUTOR: JAAN KROSS

Eesti Raamat. 1988

 

Eesti kirjandusklassik Jaan Krossi „Wikmani poisid“ on elulooliste sugemetega romaan, mis näitab lõiku Tallinna Wikmani gümnaasiumi lõpuklassi poiste elust vahetult enne II maailmasõda.

Jaan Kross (1920–2007) sündis Tallinnas, õppis Westholmi gümnaasiumis ja 1938–1944 Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Kross pandi seotuse tõttu Eesti Rahvuskomiteega poliitilistel põhjustel vangi nii Saksa kui ka Nõukogude okupatsiooni ajal. Ta võitis lugejate armastuse just Eesti ajaloo aineliste teoste autorina. Jaan Kross pälvis rohkesti aunimetusi ja tunnustust, sealhulgas 1996. aastal Riigivapi I klassi teenetemärgi, ning teda esitati korduvalt Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks.

President Lennart Meri on öelnud: „Eesti Vabariigi kõigi katsumuste ja kõigi õnnestumiste kõige lühem kokkuvõte ongi Jaan Kross oma loominguga.”

TANTS AURUKATLA ÜMBER

AUTOR: MATS TRAAT

Eesti Päevaleht, 2009

 

Hoolimata teksti lühidusest on Mats Traadi «Tants aurukatla ümber» (1971) ometi võimas monumentaalromaan eestlaste saatusest läbi mitme inimpõlve. Põlvkonnad – ja mis põhiline, poliitilised režiimid – küll vahetuvad, kuid inimeste «tantsudes», nende probleemides ja saatuses väljendub eestluse püsimise lugu, mida sümboliseerib tegevustiku keskmes seisev vana aurukatel. Vormilt koosneb romaan viiest tantsust, millest viimane toob lugeja 1960. aastaisse.

Eesti maarahva saatust, kaotusi ja kõigest hoolimata eneseks jäämist on Mats Traat kujutanud mitmes teoses. Esimene ja võimsaim neist ongi «Tants aurukatla ümber». Kriitika on pidanud romaani eesti proosa tähtteoseks, tõstes esile selle kaalutletud, kuid nõtket sõnastust ning koomilise ja traagilise, eepilise ja lüürilise õnnestunud ühendamist. Teoste tegelaste kõnet ilmestab nüansirohke Tartumaa kõnepruuk, mis annab kujutatule oma lisaväärtuse. Lõuna-Eesti olustikku tunneb 1936. a. Otepää lähistel Kuutsemäel sündinud, sealsamas kodukandis koolis käinud ja töömehepõlve alustanud Traat läbi ja lõhki.

Teemat iseenesest – maainimese armastust oma maa ja töö vastu, suuremat hoolimata ühiskondlikest tingimustest – sai käsitleda ka Nõukogude ajal. Teost saatis alates ilmumisest kohe suur menu: Eduard Vilde nimelise kolhoosi auhind 1971, Nõukogude Eesti preemia 1972, üliedukas Voldemar Panso lavastust Draamateatris, tõlked kümnesse keelde, mitu kordustrükki, Peeter Simmi film jne. 

,,

Suurt ehitist ei saa luua nõrgale vundamendile