Tallinna Ehituskooli digiõpe Meiler Tallinna Ehituskool ÕIS Tallinna Ehituskooli blogi Tallinna Ehituskool Instagrammis Tallinna Ehituskool Facebookis Tallinna Ehituskool Youtube's

Viimased uudised

 

Arhiiv

EV102 Tallinna Ehituskoolis

Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud aktus toimus Tallinna Ehituskoolis 21. veebruaril. Hümni järel avas piduliku kõnega aktuse arendusdirektor Tõnu Armulik (kõne videos). Seejärel võttis III kursuse õpilane Age Rand kokku enda elamused riigikaitselaagrist (kõne osaliselt videos).

 

III kursuse õpilane Age Rand riigikaitselaagrist 2020:

Kui esimesel kursusel lootsime rühmakaaslastega, et riigikaitselaagrist võiks kuidagi vabastuse saada. Siis lõpukursusel, ehk kolmandal kursusel, oli see juba üks ihaldatumaid sündmusi, mida pikisilmi ootasime!

Kui riigikaitselaagri esimene päev oli käes, siis ei olnud meil veel aimu, kuhu lähme, kas kasarmusse või metsa. Vastuse saime alles pärast seda, kui Ämari kasarmu väravate taha saabusime ja meilt kõigilt isikut tõendavat dokumenti taheti. Ma ei olnud arvestanud, et meil võiks ID-kaarti vaja minna, nii et jätsin selle Tallinnasse. Sellega hakkas pihta kohe esimene seiklus. Kõik, kellel olid dokumendid olemas, said sisse. Mind koos kolme teise õpilasega viidi tagasi linna. Kui tagasi jõudsime, olid teised juba lõunat saanud ja kuulasid klassis esimest tundi. Ka meie pidime kähku toidu ära sööma ja teistega liituma. 

Õhtuti toimusid mängud. Esimesel õhtul oli ’putuka’ mäng. Näiteks öeldi, et putukal on 4 kätt ja 6 põlve. Meeskonna ülesanne oli moodustada rivi joonest jooneni, kuid ainult nimetatud arv kehaosi võis maad puudutada. Osalema aga pidid kõik meeskonna liikmed. Teine mäng oli ’kraana’. Selleks oli siis konks, mille otsas olid nöörid. Nööridest tuli kinni hoida. Ülesandeks oli selle konksu abil tõsta maas olevad puidust klotsid teise kasti ja tagasi. Need ei olnud kaugeltki lihtsalt mängud. Lisaks veel – kaotaja meeskond pidi jääma öövalvesse. Valvata oli kokku kaheksa tundi ja iga tunni aja tagant pidi valvurit vahetama, nõnda hommikuni välja. 

Tavaliselt sööma minnes, me peatusime söökla ees ja üks kohalikest sõduritest hõikas: „Jätku leiba!“ Meie vastasime: „Jätku tarvis!“ Kui me aga sööklast lahkusime ja rivis olime, hõikas mees: „Kokkadele toidu eest – tänan!“ Meie hõikasime vastu: „Tänan!“ Kuid sellest seekord ei piisanud ja ta hüüdis: „Nad ei kuulnud teid! Uuesti! Kokkadele toidu eest – tänan!“ Meie aina valjemini: „Tänan!“ Teisel pool teed üks mees, kes samuti meiega tegeles: „Nad ikka ei kuulud teid!“ Mille peale meie ees seisev sõdur hõikas: „Uuesti! Kokkadele toidu eest – tänan!“ Meie veel valjemini: „Tänan!“ Sellele järgnes käsk: „Parem pool!“

Kolmandal päeval suundusime metsa. Meile õpetati, kuidas haavatut inimest kanda, milliseid käemärke kasutatakse, mida nende peale tegema peab. Ja, mis kõige põnevam, me saime relvadest lasta. Kuigi see tähendas osadele meist väikest ohverdust. Mõned meist pidid tooma oma magamismatid, et nende peale pikali visates lasta saaks. Vihma sadas, maapind oli liivane ja meie matte veeti mitmeid kordi edasi-tagasi. See tähendas, et kui me oma matid tagasi saime olid need liivased ja läbimärjad. Kuid õnneks sai neid telki kuivama panna, läks õnneks, matid kuivasid täpselt magamamineku ajaks ära.

Siit saab lugeda kokkuvõtet, mis avaldatud 30.01.2020.

Pildialbumit riigikaitselaagrist saab vaadata siit.

Avaldatud 27.02.2020 LT

,,

Suurt ehitist ei saa luua nõrgale vundamendile